Siinsel Etioopia ortodoksi kirikul on aastas kakskümmend neli püha, mil suletakse kontorid ja koolid ning õigeusklikud peatavad töö. Sel korral tähistas ligi pool Soddo linnast Kristuse ristimise püha. Pidulik rongkäik, mille keskel liikusid aupaklikus üksinduses kirevaid ja kuldseid ametirõivaid kandvad preestrid, papid ja kiriku õpipoisid, liikus mööda peatänavat linna ühes otsas asuvast kirikust teise. Lippude ja päevavarjude varjus kantav seaduselaegas kümne käsuga kulges mööda lahtirullitavaid vaipu, teele visatavaid oksi ja heina.
Pidupäeval unustavad siinsed inimesed oma luitunud riided ja katavad end valgega. Tekkinud värvikontrast annab toreda efekti, mille mõjul siinsed niigi kaunid naised ja tüdrukud muutuvad veel paari karaadi võrra kaunimaks. Kui jõudsin kahe oma Etioopia sõbraga rõõmsasse ja palveid laulvasse rahvamassi, tehti meile politseinike poolt kiiresti selgeks, et pildistamiseks meil õigus puudub. Ma ei näinud selles midagi kummalist, kuna reeglid on reeglid ja taandusime rahvamere serva, et rahulikult toimuvat jälgida. Kuid tõenäoliselt paistsin sealt servast sama kaugele kui majakas öisel merel – rongkäigu fookusest viibati käega ja keegi kiriku tegelastest astus meie poole. Kuulnud mu noorelt sõbralt ainuõiget vastust, et oleme õigeusklikud, ei jõudnud ma silmagi pilgutada kui olime kistud rongkäigu tsentrisse ja astusin ühte jalga kõige tähtsamate tegelastega. Samuti öeldi, et ma teeksin rahuliku südamega nii palju pilte kui soovin ja viiksin kodumaale positiivseid sõnumeid Etioopiast. Oma suureks rõõmuks nägin peagi ka Andrest, keda oli tabanud sama saatus – ta seisis veidi kohmetunult videokaameraga keset tantsivaid pappe…
Aga täna öösel sajab! See on meie jaoks siin esimene vihm. Vihm toob öösse kargust ja senikogemata värskeid lõhnu. Õnneks praegusel inimesed. Eile öösel oli mul raskusi unega, seda põhjustas aastaajal sajab vaid öösiti ja sedagi väga harva, nii et homme hommikul on loota, et saame täna alguse saanud koolimaja värvimist ka jätkata. Ma ei saa üle ega ümber oma mõtetest, mida minus on tekitanud siinsed tõenäoliselt sisse võetud malaaria ravim. Sorteerisin pilte ja süüvisin tehtud portreedesse. Imelised inimesed! See rahvas, hoolimata oma vaesusest, on hingelt suur – sõbralik, alandlik, usklik ja rõõmus. Kuigi siin maal on palju kannatusi, võetakse neid elu loomuliku osana ja tundub, et siin puudub täielikult ka meile põhjamaalastele nii omane depressiivsus. Loodetakse paremasse homsesse ja tuntakse rõõmu igast päevast. Seda on minul nendelt õppida. On öö, õuest kostab läbi vihma sabina meie valvuri laul, kes jätkab varem kuskilt minuni kandunud katkenud viisi..
JOOSEP
