Täna tõusime varem kui tavaliselt. Ettevalmistused tehtud, hakkasime
Damota mäe poole liikuma. Olen kindel, et enamus meist tegelikult ei
teadnudki mis täna ees ootab, nii et põnevust oli kui palju. Merle
jutu järgi oli tegu üle 7 mäe ronimisega, mis nii järsemad, kui vähem
järsemad. Algus oli ilus ja siis hakkasime tõusma. Tee oli kohati ikka
päris järsk. Samal ajal kui meie ronisime üles, tuli mäe pealt alla
hulk kohalikke, kes kõik turule tõttasid, kaup seljas või pea peal, ja
need ei olnud mitte väiksesed pambud! Meid vaadati jälle kui imesid ja
käed olid pidevalt tervituseks meie poole suunatud.
Esimesed kaks mäge olid rasked, kolmas mägi oli juba kergem, neljas
mägi super järsk, vähemalt meie tegime otselõike ja siis ronisime üles
käte ja jalgade abiga. Mäe peal ootasid meid aga kohaliku „gängi“
liikmed, kes meilt raha välja pressida püüdsid.
 |
.. |  |
Ega me poleks neist muidu välja teinud, aga neil olid käes suurte teradega noad ja ühel midagi pesapallikurika taolist. Meil ei lastud rahus pildistada ega edasi minna enne, kui neile ei maksta. Nad väitsid, et uus seadus on vastu võetud, mis kohustab maksma mäkke ronimise eest. Midagi nii absurdset annab muidugi välja mõelda. Aga kuna meid rahule ei jäetud, siis jõudis üks meie kaaslastest neile juba raha maksta, kuigi me kavatsesime tagasi tulles siiski selle uue seaduse kohta uurida. Asi lõppes õnneks aga sellega, et see raha anti meile tagasi ja saime tasuta edasi minna nii nagu tavaliselt kombeks on. Siin on endiselt selline kirjutama reegel, et kui tegu on valgete inimestega siis tuleb neilt IGAL võimalikul juhul raha välja pumbata ja igasugu tobedusi ka selleks välja mõeldakse…
Viies mägi ei olnud ka enam nii raske ületada, aga vaade mis selle mäe otsast avanes oli igatahes hingemattev!!! Vaade alla orgu linnale, ümberolevatele mägedele, onnidele, valebanaanipuudele, teistele mägedele, mis kaetud rohelusega… Sellised kohas jääb hing lihtsalt kinni. Vaatele lisas ilmet veel neljanda mäe tipp ja selle otsas seisev kaameraga linde jahtiv Joosep, kelle pea kohal suured mustad rongad tiirutamas! Looduse ja inimese täielik ühinemine.
 |
.. |  |
Viienda mäe peal kohtasime palju kohalikke lapsi, kes oma onnidest meile vastu jooksid. Nemad küll tihti valgeid inimesi ei näe. Selle mäe peal elab ka meile tuttav buna-lady ehk siis kohvitädi. Merle on tal varem paar korda külas käinud. Suur oli tema õnn, kui tema õuele astus 8 valget inimest koos samapaljude kaaslastega. Jätsime talle toidu ja ronisime veel kahe viimase mäe otsa. Vaade kuuenda mäe otsast oli jällegi kirjeldamatult ilus. Seekord nägime ümberkaudseid maju/onne koos nende põllumaaga ja lapsi istumas onnide ees ja mängimas, elades nii oma igapäevast elu.
Seitsmenda mäe otsas asus aga ortodoksi kirik ja see oli ka meie Damota mäe vallutamise lõpppunkt. Siin pidasime oma piiblitunni jahedas varjus istudes. Rännak kodust siiani oli võtnud meil puhkuste ja ootamistega ca 5,5 h ja päike ei olnud ka meile armu andnud. Olime nii ronimisest, kui päikese käes olemisest kuumad ja punased, kuid rõõmsad, et olime oma eesmärgi saavutanud. Tunne oli umbes nagu Smigunil peale finishijoone ületamist lumme kukkudes. Tagasiteel läksime jälle läbi juba tuttava bunalady juurest kes meile söögi oli valmistanud. Sõime tavalisi ja magusaid kartuleid koos kohalike terade ja maisileivaga. Soola mägedes vist üldse ei kasutata. Tagasitulles kohtasime neid samu inimesi, kes olid hommikul turule läinud oma kaupa müüma. Tagasiteel oli neil jällegi kaasas kaup, mis siis alt oli ostetud. Ka olid nad väga jutukad ja rõõmsad. Sellise oleku põhjustas kohalike jutu järgi kangema kraami pruukimine linnas, mis nende arvates neile mäkke ronimiseks jõudu pidi andma. Alla ronimine on ka saavutus omaette, sest kogu aeg on väga kivine laskumine ja peab vaatama et ei libikseks ega kukuks. Ka oli alla tulles meeles, kuidas enne sai sama teed üles ronitud. Viimase peatuse tegime ühe armsa pere juures mäe jalamil, kes oli meile suure ja rikkaliku õhtusöögi valmistanud. See oli üks parimaid, mida me siin söönud olime ja maitses seekord eriti hästi.
Mõni minut enne kojujõudmist hakkas aga vihma sadama ja kodus ootas meid ees ilus üllatus- kraanivesi oli tagasi tulnud! Kas saab veel paremaks minna!? Kogu reisi ajal olid meil kaasas kohalikud sõbrad, kes olid igal hetkel nõus meie kotte kandma, meid mäest üles tõmbama või lükkama, oma kätt või õlga toetuseks andma ja igatpidi meie eest hoolitsema. Hoolitsus ligimese eest ja teiste inimeste teenimine on neil selge. See on midagi, mis on meile suureks eeskujuks.
ANNIKA
