Ellujäämise instinkt

Elades heaoluühiskonnas ei ole tihtilugu tajutav ellujäämisinstinkt.

Kõik eluks vajalik on käe-jala juures, supermarket on kaupa täis, kui midagi meelepärast just parasjagu poeriiulil pole, kipub nägu virilaks minema. Kui vähemalt toidu ja elukoha tarvis kuluv raha pangakontole laekub pole elul justkui viga midagi, sest ega kõik, mida ihaleme polegi ju vajalik.

Olles esimest korda mustal mandril, nimelt Etioopia Demokraatlikus Liitvabariigis, avanes järsku uus tasand inimeseks olemise valdkonnas. Jah, ma olen inimene siis, kui mul on enamvähem kõik eluks vajalik olemas, olen väärikas, ei tee ligimesele liiga, isegi aitan teda tehes telefoni teel mõned annetused jne. Olen valge inimene ja väärt kõike head, paremat – dušist tulevat sooja vett, elektrit ja stabiilset internetti ( kõik kolm on Etioopias väga kaootilised nähtused). Kui viimaseid pole trambin jalgu ja teen koledat kisa. Kaotan esimese ebamugavuse peale enesevalitsuse ja seega kogu õilsuse.

Etioopia lõunapiirkonna kodusid külastades olen avastanud ennast küsimuse ees seisvat, mida tähendab olla inimene. Teatavasti on Etioopia rahvas kannatanud aastaid näljahäda käes. Äärmuslikud tingimused on rahva alateadvusse jätnud ränga jälje, röövides nende väärikuse. Muidugi leidub siinse rahva seas väga väärikaid kodanikke – kenades elamistes, roosiliste diivanikatetega elutubades.

Samas elab väga suur osa elanikkonnast justkui tuhat või isegi rohkem aastat tagasi koopainimese kombel. Ei ole tema pilgust võimalik lugeda Schpenglerit ega Goethet, isegi mitte kirjaoskusest ei saa rääkida. Ta pole ehk kolm päeva söönud, seep ega vesi pole kaua tema ihu puutunud, istub urbses hurtsikus, tema ainsaks sooviks on midagi süüa. Lapsi on tal mitmeid ja tuleb aina juurde.

Sageli saadab oma lapsed tänavale hüüdma – üks birr, üks birr. Kõikjal kuhu lähed hüüab ikka keegi – hei valge, anna mulle raha! Ühtäkki selgines, ma ei saa teda hukka mõista, see on jõuline ellujäämisinstinkti esiletulek, mis on siinse rahva identiteedi üks lahutamatu osa. Isegi elujärje paranedes jääb viimane väga pikaks ajaks inimese alateadvusse, one birr, one birr – äkki näkkab.

LIANE ROHTMÄE

 

Kodu, mis sai korda 50 euroga. Seinad, madratsid, tekid ja söögitegemiseks vajalikud nõud. Allpool kodu seinad, vasakult ning paremalt pildistatud. Selle kodu lapsed ning kõige all Amanuel oma kodu ees.

Vasak külg
20150208_085031
20150208_083635
20150208_083628
Ammanuel ja tema kodu (vasakul)