Tavapärane Ethiopian Airi otselend Stockholmist jõuab Addis Abebasse hommikul kell kuus. Saabume lennujaama, mis ajas ei muutu: kõik on endiselt nagu Nõukogude Liidus.
Peale pikka lendu on enamik reisijatest rivistunud ainsa wc ukse taha, kus on ainult üks ilma prill-lauata pott. Etioopias, kus inimesi elab üle 100 miljoni, teenindab wc-s maale saabujaid kolm etiooplast. Nad on oma ämbritega ümber kraanikausi kogunenud ja end mugavalt sisse seadnud, et aeg-ajalt lappidega poti servast pritsmeid puhastada või lapi abil põrandat rohke veega kasta (kohalike arusaamine põrandapesust). Lisaks on veel ka “pealekallaja”, juhul kui selleks vajadus tekib. Üks neist oli eelnevatel aastatel ka paberikäristaja, kuid sel aastal see ametikoht tundub olevat koondatud. Seinal ilutseb rull, millest iga tarbija saab ise võtta. Lapi ja ämbritega seisavad kaks abilist, kes oma ametikohtadel rohkem liikumist takistavad, kui abiks on.
Kogu protsess wc elavjärjekorrast kuni passikontrollini võtab aega tunnikese. Selle aja peale on meie kohvrid lindilt juba nurka seisma tõstetud. Ilma sekeldusteta saame oma kotid kätte ja sammume otsima sobiva hinnaga taksot, et sõita pealinna Meskeli keskväljakule. Läheduses on mitmed piletikontorid. Korralikud kontorid kohalike luksbusside tarvis ei näi vajalikud. Bussifirma kontor ehk piletikassa on ehitatud kasutatud katuseplekist, see on kümne ruutmeetri suurune sara, kus on sees laud ja mõned toolid. Investeeritakse bussidesse, aga mitte kohta, kust pileteid osta. Bussid on uhked ja sõit kestab kiirteel Awassasse umbes viis tundi.
Viis tundi on jäänud ka meie Awassa bussi väljumiseni. Veedame sellest ajast poole lähedal olevas kohvikus, valvates oma kohvreid, ja poole ooteajast otse Meskeli väljakul. Lihtrahva jaoks käib tänavatel hiina termostega kohvinaine, kel kohv, tühjad tassid ja tassipesu vesi kaasas. Tassi hind on 0,12 euro senti.
Oleme sõidust nii väsinud, et bussisõit möödub sügavalt magades. Jõudes Awassas odavasse motelli (6.25 eurot öö kahele) antakse meile parim tuba. Toa uksel puudub link, soe vesi on lubaduses olemas, ja tõesti veidi seda niriseb, kui oskuslikult kraani timmida. Kotid tuppa tõstnud, läheme kohe kõrval olevasse Ethiopian Telecomi töölissööklasse. Neli aastat tagasi oli see linna suurim hoone, täna aga vaid üks paljude teiste kõrghoonete hulgast. Sööme riivitud peeti, hernekörti kohaliku leiva indžeeraga.
Hetkest, mil Tallinna lennujaamast oma reisi alustasime, on möödunud 24 tundi. Oleme tänulikud, et tervelt kohal, pestud ja kõht head toitu täis.
Magame kosutava öö odavas motellis. Hommikul peale ärkamist, on esimene asi, millele pilk langeb, meie uksest vaid kolme meetri kaugusel olev kokkuriisutud prügihunnik. Neli meetrit eemal on teine samasugune mägi mingit segast sodi, mis külastajate järel on hoovi pudenenud. Keegi selle äraviimisega ei kiirusta. Sel korral on kuidagi jälle ununenud see Aafrikale omane ükskõiksus ja mustus riivab eriliselt silma.
Tellime kolmerattalise takso nime kandva sõiduki, et oma tavaar lihtsamini bussijaama saada. Juht on kokkulepitud hinnaga rahul, sest sõita on 200m pikkune vahemaa. Kohvreid nähes aga hakkab ta koheselt hinda tingima. Teen sellist nägu, et ta saab ilma sõnadeta selgeks, et siit rohkem midagi juurde ei pressi. Jõuame bussijaama ajaks, mil Sodo bussile on jäänud kaks viimast vaba kohta. Buss väljub alati alles siis, kui kõik istekohad täis on. Kohvrite eest tasume lisaks ühe inimese pileti. Järgmised kolm tundi mööduvad bussis, mille väljalaskeaastat on raske määratleda. Piletid ostetakse ühekaupa, sest bussisaatja kahe pileti hinda kokku liita ei mõista. Kanad ja muud koduloomad enam inimestega koos bussis ei sõida, nagu see oli veel viie aasta eest. Istume kõige ees – bussi parimatel kohtadel – ja jällegi väga rahul.
Teisel päeval jõuame lõpuks Soddosse. Esialgu on meile siinseks koduks koht, kus voodis on närune madrats, aknal katteks kohaliku haigla voodilina, aga toas ilutseb kamin. Kamin, mis on väärt kõike seda kannatust, mis siiani on seljatatud. Meil pole sellist luksust eelnevalt Soddos elades kunagi olnud. Elame katoliku misjonäride külakeses. Piiratud aiaga alal, kus on wifi ja ka kohalik söögikoht. Seda on rohkem, kui oleme palunud ja osanud loota.
[envira-gallery id=”4318″]