Novembris pakime taas kohvreid, et lennata Etioopia pealinna Addis Abebasse ja sealt edasi Soddosse. Meid on sel korral viis.
Aastate möödudes ei õpi 120 õpilast enam põhikoolis: neist on sirgunud noored, kes vajavad toetuseks arutlevaid vestlusi ja julgustust. Nad õpivad ilma laua, tooli ja elektrita ning tihti tühja kõhuga, aga tulemused on kõigist ootustest paremad. Tänu järjepidevale toetusele ja laste endi arusaamisele, et teadmistest ja tarkusest sõltub edasine elu nii isiklikul kui ka kogu ühiskonna tasandil, on see imeline protsess teoks saanud.
Andja annab ja saaja võtab vastu kogu südamest, et saada parim tulemus. Nagu alati jagame lastele kogu aasta varu riideid, jalanõusid, õpikuid ja koolikotte. Tellime uued koolivormid ja vajaduse korral perele uued madratsid. Minemisel on alati ka värske fookus.
Etioopia on olnud viimased paar aastat keerukas poliitilises olukorras, räsitud kodusõjast ja rahutustest. Põhja-Etioopia ülikoolid on suletud ja tudengitel üle Etioopia on õppimine takistatud. Paljud õpilased on jõudnud stardipunkti, et alustada unistuste elu ülikoolis, leidmaks hiljem oma esimene töökoht. Töökoht garanteerib toidu kogu perele ja ka õppemaksu toetuse oma noorematele õdedele-vendadele.
Täiesti uus katsumus on sel aastalõpul ühiselamu ehitamine tüdrukutele, kelle elukoht on kolme tunni jalgsitee kaugusel lähimast koolimajast. Selle erilise ülesande saime tänavu kevadel, kui Joonatan Lepik ja Martin Ruumet külastasid Mana ja Manša hõime. Võimatuna tunduvast eluolust hoolimata on nende perede silmis näha aga lootust ja sihikindlust, ainus igatsus on saada võimalus õppida koolis. Riigil ei ole vahendeid, et ehitada koole küladesse, kuhu pole ligipääsu, lastele aga jääb kolmetunnine matk liiga pikaks, et ühel päeval kooli ja tagasi koju jõuda. See ajendas leidma eestlaste abiga vahendeid, et ehitada ühiselamu.