Üheksa aastat tagasi oli Soddos valge nahavärv suur haruldus. Palju oli teisiti kui täna.
Vahemaade läbimiseks olid kohalikud bussid pilgeni rahvast täis. Busse täitsid lisaks reisijatele ka kanad ja katused olid täis laetud eluks vajaliku kraamiga: madratsid, tekid ja erineva sisuga toidupambud. Kui kanade kimpudest mõni lahti pääses, olid sulelised liikvel kogu bussi ulatuses ja nii 4-5 tundi kuni omaniku sihtkohani. Viimaste reisijate elus kanade kimbud seoti madratsite juurde katusele, jättes kanad peadpidi akna kohale rippuma.
Mõnel oli süles vanadesse kaltsudesse mähitud imik, mõnel päevinäinud anumas õli või korvis munad. Reisitolmust kõvaks muutunud riietega vanurid ja raskete toidukoormatega naised, kel oli vajadus reisida lähimasse haiglasse või 100km kaugusele sugulase pulma või matustele.
Nägudest võis selgelt märgata, et tegemist on eri rahvustest reisijatega. Need, kes amhaari keelt ei mõistnud, tegid ennast arusaadavaks kätega.
40 aasta vanused vaevu liikuvad bussid mahutasid istekohtadel reisijate põlvedele aina uusi reisijaid. Kolmerealise pingi aknapoolne iste tundus nagu pääsemine mingist hullust keerisest. Uudishimust oleksin tahtnud seda korralagedust vaatama jäädagi, aga hirm, et kellegi anuv pilk võib minu omaga kohtuda, sundis pea paremale pöörama ja aknast välja vaatama.
Tavaliselt ei kahtle ma kunagi, et hoida kellegi last või võõrast kotti oma süles, kuid siin ei tulnud see mulle hetkekski pähe. Heli vasakult hoiatas, et tugevam jääb ellu ja sõidab bussiga sihtkohani. Pea paremale, akna suunas pöörata tundus sõitu alustades hea mõte, aga ainult seniks, kuni olime jõudnud järgmisesse külla. Reaalsust eraldas vaid klaas. Sajad anuvad, hullunud pilgud, kes valget nägu polnud kunagi kohanud, katsid terve klaasi. Ja nii igas peatuses. Vasakul korvid, kaltsud, emad, lapsed, kanad. Paremal kümned peopead vastu klaasi ja seniks, kuni buss on saavutanud kiiruse, mil uudistajad enam joosta ei suutnud. Siin kehtisid meile tundmatud seadused, mis näisid väga julmad. Selle olukorra analüüsimine oli võimalik alles mõned päevad hiljem, kui vabadus mitte bussis olla jõudis pärale või lihtsalt uued emotsioonid tulid peale.
9 aastat tagasi läbis Sodot ainult üks tee, mis ühest linna otsast viis Arbaminchi ja teisest Awassasse. 150 km kaugusele sõitmiseks kulus 5 – 6 tundi. Kohati oli vaja ületada poolkuivanud jõge, millel puudus sild, sest lihtsate vahenditega ehitatud sillad viib suurvesi lihtsalt minema.
Tänane Etioopia on muutunud tundmatuseni. Aastal 2010 poleks keegi arvanud, et 9 aasta möödudes on pooled parlamendiiikmetest naised, lisaks istuvad kahekümnest ministritoolist pooltel samuti naised. See oleks tundunud kui ulmejutt, mis võis sündida vaid Etioopiast tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Kuigi haridus on uue peaministri esimeseks prioriteediks, on kooliskäimine paljudele lastele kättesaamatu. Kooliharidus riigikoolis on tasuta, kuid ühes klassis on 90 – 100 õpilast ja ainult üks õpetaja. Klassid on suuremad just algkoolis, sest peale 4. – 5. klassi pannakse lapsed tööle. Pooltel lastest puuduvad vihikud ja ka pastakat jagatakse tihti kahepeale. Vihiku ja pastaka hind (1 kuni 2 eurot) on sama suur kui viieliikmelise pere 3 – 4 päeva toidu eelarve. Pere, kus toitjaks on jäänud kirjaoskamatu ema, saab parimal juhul leivaküpsetajana palka 8 kuni 10 eurot kuus.
Miks on tänaseks Etioopias vabatahtlikuna olnud juba rohkem kui seitsekümmend inimest? Miks esimese korra järel tuleb teine ning sageli ka kolmas ja neljas kord.
Ootame oma heaoluühiskonnas sageli seda, et meie elul oleks tähendus. Tihti võtab tähenduse otsimine aega aastaid. Vahel aga juhtub nii, et vastused saabuvad kiirelt ja sellise hooga, et peatuda pole võimalik. See on nagu kellegi poolt ettevalmistatud valik, mille juhtimine pole meie käes.
Nagu igatsus kassipojast, mis saab alguse hoole ja armastuse jagamise vajadusest. Kui loom on võetud, vajab ta aga hoolt igapäevaselt. Võrdlus võib tunduda kohatu, aga on siiski lihtne näide sellest, miks siia riiki valitud sõit saab aina korduma.
Vahetud kogemused lastega koolis, koolivälisel ajal ja eriti nende kodudes pole meid kedagi külmaks jätnud.
Kooliraamatuid ostmas
Nüüd, 9 aastat hiljem, võime selgelt näha selle järjepidevuse vilju.
Rõõmustavatest faktidest niipalju, et toetatavate laste õppeedukus on aasta-aastalt tõusnud ja vaatamata nende vähem priviligeeritud päritolule on neist enamus osutunud koolikontekstis vägagi konkurentsi-võimeliseks. Kolm neljandikku lastest õpib headele ja väga headele hinnetele, mis kinnitab, et kogutud toetused on läinud õigesse kohta.
Täna saame keskkooliõpilastega arutada nende tulevikuplaane ja jagada neile ka vastustust. Esmakordselt on kohaliku kultuurikeskuse toitlustusettevõtte lepingus kontaktisikuna meie endi õpilane.
Valter õpetamas Temesgenile arvuti
kasutamist
Parimate õpilaste seas on just eestlaste toetusega keskkooli jõudnud lapsed, kes riigieksamite tulemuste põhjal kuuluvad tulevaste meditsiini- ja juuratudengite hulka.
Õppetoetuse tingimuseks ei ole olnud ülikooliharidus, vaid omandada oskused elus edukalt toime tulla. Haridus on ka üks eeldus selle ühiskonna puuduste likvideerimisel.