Rännanud umbes kaks ja pool kuud oma kamraadi Lauri Lehtsaarega mööda Aafrikat, saabusime 9. detsembril 2012 (ehk vist 30.03.2005 kohaliku aja järgi?) räsitute ja rokastena oma reisi sihtpunkti: Soddo, Wolaita, Etioopia. See on paik, millega usin lugeja on arvatavasti juba…
Olen end sättinud laste söögimaja trepile. Meie kodune pliit lakkas töötamast, seega lõke ja söed on ainus võimalus söögi valmistamiseks. Minust paremal, sütel, keeb vürtsidega kõrvitsasalat ja vasakul suhkrusiirup piparkoogitaigna tarvis. Norman on meisterdanud vanast koolimaja nimega plekktahvlist piparkoogi küpsetamiseks…
Kuu on möödunud hetkest, mil lennuk koos minuga sellele teisele maale, mida kutsutakse Etioopiaks, maandus. Merle kirjutas ühes oma blogis, et Etioopias aeg mitte ei lähe, vaid tuleb. Lugesin seda siis, kui olin veel Eestis ja ei mõistnud, mida see…
Päevad mööduvad nagu tunnid ja kogu elu on võtnud Aafrikale omapärase rutiini. Sellel sõnal on aga siiski teine tähendus. Lihtsalt kogu tegevus on kaootiline ja see ei tähenda seda, mida oleme harjunud rutiiniks pidama. Ühtki plaani pole võimalik järgmiseks päevaks…
Veedetud on umbes nädal teisel mandril. Tunnen, et hakkan juba vaikselt harjuma meie uue koduga. Lesin diivanil ja vaatan, kuidas Merle sööki valmistab; mõtlen, et ei tea, mis uusi üllatavaid Aafrika hõrgutusi sealt oodata on. Minu mõtte katkestab Merle palve…
Kell on viis hommikul. Seljataga on kaks magamata ööd ja päeva. Tunnen, et süda lööb sees kuidagi teisiti ja ma ei tea, kas see on magamatusest või vaatest, mis avanes lennuki aknast: mäed, asulad ja päike, mis on just valguse…