Kell on viis hommikul. Seljataga on kaks magamata ööd ja päeva. Tunnen, et süda lööb sees kuidagi teisiti ja ma ei tea, kas see on magamatusest või vaatest, mis avanes lennuki aknast: mäed, asulad ja päike, mis on just valguse toonud, moodustavad kokku väga erineva pildi võrreldes sellega, mis avaneb minu Lasnamäe korteri aknast. Olen koos Annikaga Addis Ababa lennujaama taksoparklas ning algab suur vaidlemine selle peale, millise hinnaga saame bussijaama sõidetud. Kohalikud taksojuhid näevad meis kahte suurt ja valget rahakotti. Annika, kes teab juba seda, ei taha kuidagi sellega nõustuda, ent mina oma rumaluses maksaksin nii palju kui mult küsitakse. Olen kuulnud, et siin käivadki asjad nii, kuid siiski keeldub mu mõistus uskumast, et see tõepoolest nii on: vaieldakse igal sammul ja pidevalt käib mingi suur jama meile täiesti tühiste asjade pärast. Enesele oleks vist parem sellega kiiresti harjuda.
Minu esimesed katsetused Aafrikas omapead käia lõppevad üsna kurvalt. Üritan minna ühes suunas ning äkitselt saavad mind kätte kaks poissi, kellest üks riputab end mulle ühe käe otsa ja teine teise. Ma ei oska selle peale muud teha, kui ainult raputada käsi ja põgeneda teises suunas. Ei ole vaja palju edasi liikuda, kui üks mees näeb minus potentsiaalset ohvrit ja pakub mulle giiditeenust ja muidugi seda kõike vastava tasu eest. Otsustan, et olen veel liiga loll ja valge liikumaks üksi sellel maal ja nende inimeste keskel. Sõidame koos Annikaga Awassa linna poole, kus ootab meid juba meie kaaskannataja Merle ja meie kohalik šokolaadikarva sõber Noa, kellega olen juba korra Eestis kohtunud. Ta tundub hästi tore ja sümpaatne inimene. Lisaks toredatele nimestele ootab meid ka luksuslik hotell, kus on lõpuks lootust puhata. Hotelli jään siiski üksi: teised kaks kaaslast lähevad kohaliku advokaadi Noa juurde ööbima. Laman oma sviidis ja kuulen mingit ilget naise kisa, justnagu tapetaks või vägistataks kedagi. Millegi pärast ei loo selle toa välimus ja see kisa mulle tunnet, et olen meie mõistes hotellis, sest kõik see, mida näen ja kuulen, loob mulle millegi pärast tundmuse , et olen mingis filmis, mis räägib Ladina-Ameerika karmist elust nagu näiteks “Desperaados”. Hoolimata sellest kõigest olen üsna rahul ja õnnelik ,et saab puhata.
Veedame paar päeva Awassas. Läheme kohalikku spaasse, mis on tõesti peaaegu samal tasemel meie omadega, võib-olla ainus erinevus seisneb tumedamates inimestes ja ahvides puu otsas. Sööme Etioopia jäätist ja tunneme end mõnusalt. Elu on lill ehk tsigirillo kohalikus keeles. Aeg on astuda Soddo bussi peale, mida ei anna võrrelda bussiga, millega sõitsime Awassasse. Ometi teab Merle rääkida, et buss on ikka väga OK võrreldes paari aasta tagusega: siis olevat olnud bussis kanad, kes olid jalgadest köidetud, ja muud pudulojused. Ei oskagi arvata, kas tunda kurbust, et toimunud on need muutused ning seetõttu olen ilma jäänud tõelisest Aafrika bussisõidust või peaksin tundma rõõmu, et on toimunud suur areng sellel maal. Paljudel inimestel on juba mobiilid, käiakse kohati riides nagu meil Euroopas , s.t lõhkised teksad jne. Viimasel ajal on hakanud kostma ka järjest enam mittekristlikku muusikat, kuid paar aastat tagasi ei olnud see mõeldavgi. Peab tunnistama, et sedalaadi progress mulle ei meeldi, ent võib-olla olen liialt vanamoeline.
Kätte on jõudnud pühapaev. Otsustame külastada kohalikku kirikut. Kirikud on siin suured ja kirikus käivad pea kõik. Jumalast räägitakse kõikjal ja ei mõisteta, kuidas teisiti üldse saab. Jõuame pühakotta õhtusel ajal ja inimesi on üsna vähe, ainult mõned sajad. Tunnen end siin hästi ja kui lõpuks koor hakkab ülistust tegema, siis ma ei suuda pisaraid tagasi hoida, sest see siirus ja vabadus, mis nendest inimestest õhkab, liigutab mind väga. Samas on natuke häbi, et kuidas meie, eestlased, saame nii tuimad jurakad olla. Lahkume kirikust. Ainus sõna, mis pähe tuleb, on “kontrast”. Kontrastide maa – mõtlen, et kuidas saab olla nii ,et need inimesed on enamjaolt kõik kristlased ja mitte ainult nime poolest, vaid oma südamelt, kuid siiski tahetakse sind nöörida kõikjal, s.t kogu aeg tahetakse midagi pähe määrida. Arvatakse, et valge ongi see, kelle ainus funktsioon on neile raha tuua. Kõikjal, kuhu lähed, karjutakse sulle: “ Farents- farents!”(eesti keeles valge-valge). Kui mõtlen nendele asjadele, tekib minu peas hetkeks konflikt; mõtlen, kuidas nii saab. Mõne aja möödudes siiski rahunen ja tõden järjekordselt, et inimesed on inimesed, nii mustad kui ka valged, nii kristlased kui ka uskmatud. Vahe on võib-olla ainult väljendusviisis, välises kestas ja siin on inimese rikutus võib-olla mõnevõrra ilmsem. Hoolimata negatiivsest, meeldivad mulle kohalikud inimesed, kelle trump on nende siirus. Usun, et seda näeb ka Jumal!
NORMAN