Igal aastal Etioopiasse minnes liitub meiega keegi, kes soovib oma aega jagada nendega, kes võtavad seda suure rõõmu ja tänuga vastu. Nii lihtne see ongi: jaga ja sinuga jagatakse! Vastu saab kindlasti rohkem.
Sel korral on Amandaga kaasas kaks eesti meest: tema abikaasa Kaspar ja Enno. Valgast pärit Enno on Ave abikaasa ja nelja lapse isa.
Kuidas satub suure pere isa oma pere juurest nii kaugele, et ehitada voodit, parandada katust ning jagada võõrastele lastele koolivahendeid ja riideid? Kevadest alates on Amanda, Kaspar ja Enno valmistanud ette Soddosse sõitu ja oma mõtetes juba Soddo laste onne kohendanud.
Etioopia Enno sõnadega
Ootasin põnevusega, mis hakkab juhtuma pärast kohvri pakkimist. Kaasa sai asju võtta hädapäraselt, lisaks mõni elektriku ja torulukksepa töövahend ning akutrell – ikka igaks juhuks, nagu eestlasele kohane. Lend oli tore, kuniks maandusime Addises. Pidime keset ööd maanduma ja peatuma Kairi (EU diplomaat Etioopias) kodus, sest poliitilise mässu pärast ei saanud keegi linnast välja. Kairi on hea südamega asjalik ja ilus inimene. Saanud korra piiluda ka tema tööellu, võin öelda, et ta suudab oma teadmistega teha Etioopia inimestele palju head.
Sissejuhatuseks saime koos Kaspariga Kairi kodus mõne asja ära parandada. Tundus, et meie koostöö sujus. Palusin ka Kairi turvamehe koos endaga hekki pügama: tema nokitses allpool, mina pikemana keskel ja ülal. Tunnikesega, mis hekile kulus, jõudsime üksteisele oma elulood rääkida. Turvamees kiitis Kairit kui ülemust.
Addis on suur linn: palju autosid ning rohkelt uusehitisi kontorite, korterite ja äripindade jaoks. Palju on ka Hiina investeerimist ja ehitajaid, hiinakeelseid plakateid näeb nii ehitusobjektidel kui ka kõrgetel kraanadel. Ühes väikses piirkonnas lugesin kokku kümme tornkraanat – põhimõtteliselt ehitatakse korraga üles pool Õismäed. Linn oleks nagu filmist: räpaseid, tolmuseid tänavaid ääristavad mõlemalt poolt autod, mis on 5–30 aastat vanad ja kohe kokku kukkumas, aga endiselt liikumisvõimelised. Vanadel taksodel ei olnud tihtipeale seespool aknalinke, mõnikord isegi ukselinke. Kuulsin kõrvaga ja tundsin tagumikuga igat lõtku, mis veermiku juures autol olla sai.
Meskeli väljakul sain ühe õpetliku kogemuse, mida tasuks uustulijatel kindlasti meeles pidada. Kui kõnnid tänaval, pead arvestama, et sind on arvatavasti juba mõnda aega jälgitud. Jälgijad teavad, millises taskus on su rahakott või telefon. Ühel hetkel ümbritses mind järsku kolm või neli poissi, ühed vehkisid papitüki või ajakirjaga ja lõid sellega vastu mu vasakut puusa, teised rääkisid läbisegi, et tähelepanu hajutada. Tahtsin veel olukorda päästa, ent olin poistest aeglasem ja jäin seetõttu telefonist ilma. Õnneks olin piisavalt kiire ja tabasin ära, mis toimub, ning päästsin oma rahakoti. Püüdsin ühe poistest kinni ja minu üllatuseks tuli ka kohalik autojuht appi varga taskuid puistama, aga telefon oli kellegi teise käes. Hiljem loivas politsei pika kutsumise peale kohale, vaatas, kuulas ja kõndis seejärel minema. Olin nüüd kogemuse võrra rikkam ja üks poistekamp sai minult rahalise toetuse, ainult et seekord määrasid nemad, millist abi nad vajavad.
Järgmisel päeval oli plaanis liikuda Soddosse, kus Amanda tegeles abisaajate laste nimekirjaga ning me Kaspariga tegime esimese kodukülastuse: viisime perekond Solomonile pisut riideid ja vaatasime, mida annaks majas parandada.
Esmaspäeval oli esimene kooli- ja kodukülastuse päev. Päev algas sellega, et kohalikud lõid meie kodukese läikima: välja viidi liigne kola ja toodi ka lõpuks vetsupotiharjad. Euroopas elementaarne on Etioopias veel kauge tulevik. Saime ka kõik oma katkised asjad üles lugeda: boiler („see valge ümar asi, mis seinal sooja vett teeb“ – neid oli seal üks miljoni inimese kohta), urisev ja soe külmkapp, mõni veeta kraan, puuduolevad pirnid ja lambid, pistikud seinast väljas … Aga muidu oli elu päris ilus. Toit oli puhas ja öko ning nii vähese lihakraamiga polnud ma elus vist pärast rinnapiimast toitumist hakkama saanud. Lõunasöögi sai ühe euroga, Coca Cola selle sees.
Põhikooli otsides selgus, et see on kolinud. Jalutasime, küsisime kohalikelt ja jälgisime, kust poolt tulevad koolivormides lapsed, ning leidsime kooli siiski üles. Valgeid nähes jooksid koolilapsed umbes 40-pealise karjaga meie juurde, küsiti käepatsu ja tervitati niisama. Lärm oli meeletu – kasvatajaid ma ei kadesta. Meid juhatati raudukse kaudu kooli, kusjuures kõik sealsed väravad on rauast, ülevalt ogadega ja minimaalselt kaks meetrit kõrged. Koolidirektor leidis perekond Solomoni kaks tüdrukut üles, andis ühe õpetaja tõlgiks ja sõit bajaj-ga võis alata. Bajaj on tegelikult India tuk-tuk, aga Etioopiasse müüakse seda teise brändi all. Seitsmekesi mahtusime väiksesse plekist kolmerattalisse vanni päris kenasti … Niiviisi võiks Eestis kalli kaasa seitsmekohaline Volvo vabalt kümme inimest mahutada.
Perekond Salomoni koduteel
Solomonide elamises oli kaks kõrvuti asetsevat maja, ühes elas ema koos kolme tütrega, teises vanaema. Vanaema jõukus paistis silma sellega, et sealt toodi Solomonide majja kolm tooli. Pole raske arvata, palju neil endil oli: null.
Majakese pindala oli umbes 2 x 3 meetrit, seinad puulattide ning savi, mulla ja heina seguga üle krohvitud. Maas mulla peal oli magamiseks suhkrukoti sarnane materjal, üks kohver vist riietega, mõni riideese ka kohvri peal hunnikus. Tüdrukute pesu kuivas vaheseinaks olevate puulattide okste küljes. Asju oli väga vähe: üks pott, tulease, paar kaussi ja nuga ning kuus kollast 5-liitrist plastkanistrit, millega vett tuua. Elektrit ei olnud, seega ei oleks neile mõtet jõuludeks nõudepesumasinat kinkida. Lõpetuseks andsime lastele kaks seljakotitäit riideid ja jalatseid, vanem tüdruk ja ema jäid tol korral jalatsitest ilma.
Salomoni tüdrukutele voodit ehitamas
Järgmisel päeval aga viisime asju juurde, sest pidime parandama läbitilkuvat katust: olime eelmisel päeval ostnud kasutatud katkist plekki. Kuna Kaspar on minust kaks korda kergem, ei hakanud me loosi tõmbama, kes läheb katusele. Hiljem plaanisime, et võiks naabrite metsast osta pisut puitu ja teha sellest neljale inimesele lattidest voodi. Ma polnud ümarpuidust vana Eesti moodi midagi teinud, seega ei osanud aimatagi, mis sellest tulla võiks.
Sel päeval linnas kõndides vahiti meid, valgeid, palju vähem – tegelikult hakkasime vist ise harjuma, et pidevalt hüüti varenzi, varenzi (valge, valge).
Enno sõnumit jagamas
Pastoril külas