Rännanud umbes kaks ja pool kuud oma kamraadi Lauri Lehtsaarega mööda Aafrikat, saabusime 9. detsembril 2012 (ehk vist 30.03.2005 kohaliku aja järgi?) räsitute ja rokastena oma reisi sihtpunkti: Soddo, Wolaita, Etioopia. See on paik, millega usin lugeja on arvatavasti juba hästi tuttav. Esimesed muljed: nagu koju oleks jõudnud. Bussi pealt maha astudes ümbritses meid otsekohe kari uudishimulikke lapsi. Ja juba oligi kosta mootorratta mürinat: Laur ja Bisrat tulid meid tervitama.
Ja nii algaski meie kommuunielu Etioopias. Tulime suure hurraaga kooli ehitama, aga ehitusplats oli alles metsa all. Polnud hullu, sest leidsime kiiresti ka muud rakendust. Ja eestlasi lendas siia maakera nurka sisse uksest ja aknast: kohe esimesel päeval püüdsime Soddo tänavatelt kinni Eesti Aafrika ekspeditsiooni, kes maasturitel mööda Musta Mandrit kimasid. Õige pea liitus meiega võttemeeskond, kes asus järgmise sügise teletäht Vaba Tahte Valterit videolindile jäädvustama. Ei saanudki enam hästi aru, kas tegu on suveräänse riigi või Maarjamaa kolooniaga…
Mis siis toimus nende paari nädala jooksul? Aitasime koolis kaasa, kus oskasime: tegime lastele tunde, arendasime nende inglise keele oskust ja püüdsime kaasa aidata uue konkurentsivõimelise põlvkonna harimisele. Tegevusi oli seinast seina: laulsime, voltisime, vestlesime ja tegime teadust. (Siinkohal oleks üks omaalgatuslik üleskutse: pidades oluliseks loodusteadusi, jäi mind häirima kohalike õppevahendite vähesus. Neile oleks vaja hankida mikroskoope, kolbe, igasuguseid muid katseseadmeid – lastele kuluks ära küll. Peab mainima, et õpilased on siin väga teadmishimulised, asjaolu, mida raisku lasta oleks kurjast.) J
Minule vast kõige südamelähedasemad olid ikkagi järeltunnid. Nimelt, kuna meid, eestlasi, nii-öelda õpetajaid, oli palju, jaotasime nõrgemad õpilased väikesteks mõneliikmelisteks rühmadeks ja nii saigi igaüks keskenduda paari-kolme lapse inglise keele arendamisele. Mitte olles väga suur laste sõber, võin siiski öelda, et veetsin minu kätte usaldatud paari tüdrukutirtsu ja värviraamatu hulgas ühed reisi südamlikumad hetked.
Nojah, ja nüüd ongi aeg edasi liikuda: Lauri sõidab varsti koju ja mina vaatan, mida see manner mulle veel pakkuda suudab. Kool jäi küll ehitamata, aga võib-olla siis ongi põhjust teinekord tagasi tulla. Meelde jäävad ühised õhtud, mis on täis naeru ja nalja, tänaval kätt pihku suruvad marakratid ja unustamatu Etioopia köök.
MARTIN KUUSK
