Aafrika rütmi sisseelmiseks kulus terve kuu. Miks see kõik nii kaua aega võttis, on raske öelda. Dešifreerida tuleks sõna chigirillo. See võiks tähendada midagi sellist, et kiirustamine ei vii kuhugi ja alati on kõik hästi.
Selle kuu aja jooksul olen elanud nädala hotellis, nädala koos perekonnaga, kelle juures veetsin oma esimesed kaks kuud Etioopias, ja nüüd siis lõpuks oma uues kodus. Esimene nädal läks küürimiseks ja kogu majapidamises olevate liigsete asjade ümberpaigutamiseks. Proovisin vältida kõiki, kes avaldasid soovi koristamisel abistada. Imelik, aga see abi lõhnab kuidagi siin teenimise järgi. Siinsed kohalikud arvavad, et valge nahavärv tähendab, et hari ei püsigi käes, või seda tööd valged lihtsalt tegema ei peaks. Selle arvamuse on kujundanud siinsed paremal järjel olevad kohalikud, kes ei vaevu ka kõige lihtsamate füüsiliste töödega vaeva nägema. Osalt on see hea võimalus raha teenimiseks ka neile, kellel pole ka süüa igaks päevaks. Samas kujundab see kuidagi ükskõikset hoiakut kõige suhtes, mis vähegi tegemist nõuab. Olgu see siis tilkuv kraan või kõige väiksemagi koti tassimine turult. Nii on turul käies parv abilisi sekundiga ümber ostja, kes kõik üksteise võidu sooviksid koti koju tassida. Selle mugavusega on valgel inimesel kuidagi väga raske kohaneda. Igatahes oli mul raske oma kahekilogrammise kõrvitsaga viissada meetrit koju jalutada, sest iga möödamineja tahtis selle mu käest vägisi ära võtta. Rohkem väsitas see võitlus kui kõrvits ise. Mingil imeväel aga järgimised turukorrad hakkab kogu seltskond harjuma ühe valgega, kes oma kotte ise tassib. Seega see esimene võitlus tegi järgmise korra juba kergemaks. Ükiki tegevus ei jää siin inimestele märkamata. Nad on väga kontrollivad ja alati kohal, kui kuskil keegi kähmleb või on hädas. Sekkuvad alati ka kõige pisemasse segadusse, mis on vaja lahendada. Eelmisel öösel kella kolme ajal oli linna peatänava müügiputka põlema süttinud. Soddos, kus elab üle 350 000 elaniku, puudub ka tuletõrjeauto. Kõik ümbruskonna inimesed olid ämbritega kohal. Hämmastav on see aktiivne sotsiaalelu ja hoolivus. Kui on häda, siis on ka plastis need, kes muidu oma käed töötegemisest puhtad hoiavad. Vaadates neid juhtmeid seintel, on ka see üsna mõistmatu, kuidas tulekajust kuulen esimest korda kahe aasta jooksul.
Kogu elu siin on siiski lihtne, aga nauditav. Vahel tundub, et soojus on siiski suurim mugavus. Oleksin nagu andnud soojuse vastu lõivuks kodust eemal olemise, loobudes kõigest mulle väga tähtsast, kuid see lihtsus ja rikkumatus täidavad igal sammul ja loobumine ei tundugi loobumine.
MERLE
