Kodukülastuse puhul läheme päeva jooksul kooli ja anname lapsele teada, et peale tundide lõppu suundume temaga koos koju. Tõenäoliselt vajame endaga kaasa tõlki. Kodukülastuse eesmärk on näiteks kohtuda vanematega, teada saada lapse koolitee pikkus ja kodune olukord ning vaadata üle õppimis- ja magamistingimused. Tundub ju lihtne ja konkreetne ülesanne, eks?
PÄEV 1
Esmaspäeva lõuna paiku tahame meie, kolm silmapaistvat valget, minna kooli ja öelda lastele, et oleme tulemas. Kooli jõudes selgub aga, et on lõunapaus, mistõttu otsustame ka ise lõunale minna, sest meid jälitab ja jõllitab vähemalt 50-liikmeline kamp ülemeelikuid
koolilapsi. Tõstame häält ja sammu, mille peale osa seltskonnast ei viitsi enam kaasa liikuda, mõni aga leiab eestlaste emotsioonidest hoopis innustust. Jätkame kramplikult seljakotte hoides kiiresammulist teekonda kultuurimaja söögikoha poole. Tee peal jõuame veel mitu korda käratada ja armsaid nägusid endast eemale peletada, sest niisuguse lapsekambaga liikumine ei ole turvaline: valge inimene on kohalikule kõndiv rahakott. Iga viie meetriga kaotame võib-olla ühe kambajõmmi, nii et saame veel üsna pikalt läbi linna jalutada koolivormides saatjaskonnaga.
Kultuurimaja söögikoha sinised lauad
Amanda sööb sinise laua taga.
Amsalech ja Tizita teavad, et peavad meid peale tundide lõppu ootama kooli peavärava juures, ning saame teada, et nende väike õde Mesnanet (ehk tüdruk mütsiga, nagu teda kutsutakse) on kodus haige. Meiega tuleb tõlgiks kaasa kooli kauaaegne õpetaja, kes nüüd
70-aastasena on laste klassiajaja: väikese vitsaga mees keset kooliõue. Ta oskab üllatavalt hästi inglise keelt ja ta meeldib meile kolmele väga, sest ta on kindlameelne, aga sõbralik. Vaatame kella: tundide lõpuni on jäänud rohkem kui tund aega, seega läheme ajaviiteks
lähedalasuvasse kohvikusse bunna’t (kohvi) ja ambo’t (mineraalvett) jooma.
Vaade mäe otsas asuvast kohvikust Soddo linnale.
Kella poole neljaks oleme tagasi kooliväravas, kuhu koguneb peale meie umbes 50 mootorrattaga meest, kes ootavad oma lapsi. Istuvad motikal ja vaatavad meid. Me vaatame vastu. Kui terve koolitäis lapsi valjuhäälselt värava poole tormab, taganeb isegi valvur kiiresti seina äärde. Saame oma kamba kokku ja asume teele. Selgub, et laste koolitee on umbes ühe tunni pikkune, üks ots allamäge ja tagasi linna ülesmäge. Pimedas õues olla ei tohi (enda turvalisuse huvides), seega tuleb kodukülastust kiirendada: võtame kohaliku takso bajaj, peame omajagu hinnaläbirääkimisi ja 25 minuti pärast oleme perekonna maja ees.
Meie tõlk ja huvitatud pealtvaatajad seisavad Solomonide maja ees.
Meid võtab vastu suure naeratusega ema. Kallistama tuleb ka kolm naist, kellest üks, nagu hiljem teada sain, on laste vanaema ja teised lihtsalt rõõmsad naabrinaised. Läheme kiirustades oma seltskonnaga mudaonni ning palume ukse enda järel kinni panna, sest meil on kaasas kolm seljakotti riiete ja jalanõudega, mille tahame anda perele, mitte liigselt uudistavatele silmapaaridele. Naabruskonnast tuuakse kokku kolm tooli, et valged ikkagi onnis istuda saaksid. Jagame laiali riided, vaatame üle majapidamise: kogu toiduvaru, mille tuvastame, on kolm väikest hoidisepurki. Plekk-katuses on palju auke. Seinad paistavad läbi. Vanaema, ema ja kolm tütart magavad mudapinnasel ühel kilel, aasta läbi. Just on lõppenud vihmaperiood, mis tähendab väga suurt sadu kolm kuud järjest, öösel on 12–15 °C. Märkan, et eelmine aasta ostetud sooja tekki enam ei ole. Proovime olla väga konkreetsed ja kiired, sest lähenev pimedus ei lase meil kaua aega viita. Muude küsimuste rahe sees uurin emalt väikese Mesnaneti tervise kohta. 7-aastasel lapsel on ilmselgelt valgete külaskäigu üle suurim heameel, kuid kui ta mul ettevaatlikult käest kinni võtab, siis ehmatan, sest ta käsi on soe, kuid silmad sätendavad haiguslikult. Saan aru, et olukord on tõsisem, kui tundus, samas on kell nii palju, et ise last kliinikusse viies me enam pimedas kojujõudmist vältida ei saaks: see oleks äärmiselt ohtlik. Anname emale 300 birri, palume homseks kõiki tšekke ning sõidame siis koos kliinikusse, kust edasi lähevad meie teed lahku.
Amanda onnis asju jaotamas
Kliinikusse sõitva bajaj tagaistmel on tõlk, ema koos Mesnanetiga ja Enno.
PÄEV 2
Oleme otsustanud, et Kaspar ja Enno lähevad Solomonide juurde koju ja parandavad katuse, ehitavad voodilavatsi ning viivad toitu. Haamri ja sae laename oma USA päritolu naabritelt. Naelu müüakse kilo järgi, võtame ühest poest poolteist kilo, järgmisest poest leiame silikooni. Turult ostame perekonnale kohaliku söögikultuuri põhikomponente: kolm kilo läätsi, herneid ja soola ning viis liitrit õli. Vaatasime eile, et emal oleks vaja aukudeta jalanõusid, seega ostame ka need. Rohkem korraga kätte ei mahtunud. Saadan mehed Solomonide kodu poole teele ja lähen ise meie MTÜ lapsi koolimajja üle lugema. Näen, kallistan ja pildistan kõiki meie lapsi ning saan lõpetades teada, et väike Mesnanet on täna ikkagi kooli saadetud. Teda nähes otsustan temaga kohe ise arstile minna. Palun ta suurema õe meiega kaasa. Võtan tulikuuma lapse sülle ja hakkame kiirel sammul otsima bajaj’d, kuid sellega läheb plaanitust kauem. Lapseke näitab tänutunnet nii, et surub oma pea vastu mu põske. Näen tüdruku juustes tihedat elu, seega ütlen vaikselt tänupalve, et endale hommikul väga tugevalt patsi punusin: nii on mul võimalus täidest pääseda. Liigume meie sõbra ja arsti Desta kliiniku poole, aga kirjutan talle enne, sest tahan lapsega järjekorrast ette saada. Kliinikusse jõudes võetakse meid kohe vastuvõtule. Mesnanet pannakse toolile istuma: iga kord, kui talle otsa vaatan, naeratab ta südamlikult ja armastavalt. Talle suunatakse kraadiklaas otsaette. 40,7. Ahhetan. Arst küsib, kas tahan, et talle tehakse kohe palavikku alandav süst, mille peale vastan hetkekski kõhklemata jaatavalt. Talle tehakse veel külmakompressi ja võetakse vereproov. Tuleb välja, et peale eelmisel päeval diagnoositud ja ravitud malaaria on Mesnaneti veres tugevad põletikunäitajad. Arst diagnoosib kopsupõletiku ja annab retsepti, kuid õigeid ravimeid peame terve linna apteekidest otsima. Kui mehed lõpuks tagasi linna jõuavad, otsustame Amsalechi ja Mesnaneti viia koju, kus meid võtab vastu väga rõõmus ja tänulik ema. Jõuame tagasi linna ja arutame, kuidas Solomonidele järgmisel päeval madratsid kohale toimetada. Täna koolis nimekirja üle vaadates nägin, et Melekude peres, kus on Solomonidega sarnane olukord, on ka üks vend kolmest haige. Plaanime järgmisena külastada nende peret.
PÄEV 3
Kolmandal päeval viime Solomonidele madratsid. Otsustame, et paari kuu pärast läheme uuesti ja vaatame, kuidas neil läheb. Siis viime ka plastlauad ja -toolid, et lapsed saaksid kuskil koolitööd teha.