Kümme killukest Etioopiast
Saabudes Etioopia pealinna Addis Abebasse, mis kohalikus amhara keeles tähendab uut lille, olid esmamuljed üsna kõhedad. Ehk oli selles omajagu süüd ka eelarvamusel, mis tekkis kuuldud lugude põhjal sellest teistsugusest maailmast, millega ma kohe harjuma pidin.
Tundus, et liikluses ei kehti mitte ühtegi reeglit. Suur buss kihutas läbi külatänavate, pööramata vähimatki tähelepanu lastele ja eeslitele tee ääres. Igaüks pidi ise hakkama saama ning oma turvalisuse pärast vastutama. Nägin, kuidas korra sai üks uimane hobueesel bussi ette joostes obaduse. Õnneks jäi ellu. Sellised obadused aetakse isekeskis selgeks. Bussijuht peab rahakotti kergendama, aga seda ka alles pärast kohaliku kamba paaritunnist pealekäimist.
Bussisõit oli omaette elamus. Buss ei välju mitte kindla kellaaja ega graafiku järgi, vaid siis, kui kõik istekohad on välja müüdud. Peale selle väljub buss bussijaamas suvalise koha pealt. Piletimüüja, kui teda nii võib nimetada, karjub õues ja rahvas triivib kohale. Varasemalt oli lubatud inimestel seista ka vahekäikudes, nii palju, kui neid sinna mahtus. Nüüd kehtib aga reegel, et kõik reisijad peavad istuma. Lisaks pandi vahekäiku ka abistav taburet, et piletimüüja saaks istuda. Tegelikkuses müüdi välja ka taburetipilet.
Liikluses oli tavaline, et veoautode koormad ületasid mõistlikke mõõtmeid. Nägin pealt, kuidas veoauto, mis mäest üles sõitis ning puukoormat vedas, tasakaalu kaotas ning auto esiots tahtis õhku tõusta. Probleemi lahenduseks ronisid autojuhid koorma otsa ning hakkasid puid tee äärde loopima, et koormat veidi kergendada.
Mänguasjad
Mänguasjad tuleb Etioopia lastel ise teha. Selles piirkonnas, kus meie käisime, ma ühtegi mänguasja müügil ei näinud. Mänguasju meisterdatakse väga erinevatest vahenditest. Peaaegu kõigest, mis tänavatelt kätte juhtub. Autod olid tehtud traadist, ratasteks all pudelikorgid. Autod ehiti sulgede või muu säärasega, mis leiti sulgedest uhkem olevat.
Iga Etioopias poisi unistus ja uhkus on jalgpall. Pallid olid enamasti vanadest kaltsudest kokku õmmeldud. Jalgpalli mängitakse paljajalu ja plätudega ning seda teevad igas vanuses etiooplased. Jalgpalliplatsi kõrval seisis kohalik külatüdruk, kes januste mängijate jaoks joogiveekanistrit valvas.
Jalgpalliga seoses meenub ka üks lugu: küla vahel ringi kõndides hüüdsid paljud poisid meile „Messi, Messi!“. Lõpuks taipasime, et üks meie kaaslastest võis tõepoolest veidi Messit meenutada, mistõttu ka selline eriline tähelepanu. Sarnane lugu juhtus ka ühe hotelli vastuvõtul, aga naljapärast sai mainitud, et tegemist pole Messiga, vaid tema vennaga.
Külalapsed
Valged on Etioopias ikka veel haruldus, mistõttu olime lemmikobjektideks kõikjal, kuhu me sattusime. Eriti armastasid meid lapsed, kes kõndisid meiega teinekord mitmeid kilomeetreid kaasa. Tundus, et mitte keegi neid ei valvanud. Kolmeaastased poisid või plikad koos teiste lastega ja ilma täiskasvanuta oli üsna tavaline nähtus.
Lapsed järgisid ustavalt meid mitmeid tunde ning nende suust kõlas „One birr, one birr“. Vaatamata sellele, et nad samal ajal oma armsate pruunide silmadega vaatasid, ei tohtinud me neile raha anda. Kui ühest lapsest ka süda härdaks läheks ning talle raha annaks, siis tähendaks see kogu küla laste kokku jooksmist ning siis juba enam nii lihtsalt nende käest ei pääse.
Ehitus
Majad, kus kohalikud pered elasid, meenutasid meie mõistes pigem onne. Maja karkass ehitati sitkest eukalüptipuust ning mätsiti seest ja väljast saviga üle. Majad olid eri suurusega, tihti pidid neli last, vanemad ja koduloomad ära mahtuma vaid mõnele ruutmeetrile. Linnas käis kõva ehitus, märk Etioopia majanduskasvust. Kõrged hooned, eukalüptipuust tellingud. Tellingutel võis mitmekümne meetri kõrgusel näha ka ehitusmehi, mõistagi ilma kiivri ja julgestuseta. Ka keevitustööd tehti, päikeseprillid ees, paljaste kätega.
Kool
Etioopia reis sai alguse tänu heale sõbrale Merlele, kes on käinud järjestikku seitse aastat. Etioopias lapsi aitamas. Vähekindlustatud perede lapsed, kes muidu mitte mingil juhul ei oleks saanud võimalust koolis õppida, on saanud tänu eestlaste toetusele haridust omandada erakoolis. Haridus tundubki olevat sellele rahvale ainuke lahendus.
Igal aastal käivad Merle ning teised vabatahtlikud Etioopias, teevad kodukülastusi, tervisekontrolle, vestlevad kooli juhtkonnaga, selgitavad välja laste vajadusi. Ühe lapse haridus maksab keskmiselt 80 eurot aastas. Majanduskasvuga koos on tõusnud veidi ka koolivormi, õpikute ja töövahendite hinnad. Haridus tähendab Etioopia lapsele kõike.
Riigikoolis on keskmiselt sada last klassis, mistõttu võib jääda märkamata laste areng ning õppimisvõime. Vaesemate perede lapsed käivad heal juhul riigikoolis, tihti juhtub aga ka seda, et laps jääb koolist ära, et võimalikult vara tööle minna ning oma perele leiba teenida. Seetõttu on töö, mida MTÜ Damota Merle juhtmisel teeb, eriti tänuväärne. Juba praegu on näha esimesi tulemusi laste pealt, kes on saanud aastaid tänu toetusele koolis käia. Muutus saab alguse mõttemaailmast ning enesekindlus kasvab. Etioopia lapsed väärtustavad väga haridust ja teavad juba üsna noorest peast, kelleks tahavad saada. Seepärast nad õpivad ka suure innuga.
Kui mina Etioopiasse jõudsin, algas lastel vaheaeg. Enne seda sain näha eksameid. Panin tähele, et õpetajad olid palju rangemad ning tundub, et igas koolis oli palgal ka kohalik vitsamees, kes korda hoidis.
Lapsed olid väga avatud, rõõmsameelsed ning toredad. Enamasti olid kõik ka väga julged ja tulid kohe sõprust looma, endassetõmbunud üksinda istujaid ma ei märganud. Lärm, rõõmsad kilked ja naerupahvakud saatsid meid kõikjal.
Tegime lastele ka tervisekontrolli. Meiega oli kaasas arst ja tema abilised. Kontrollitud said silmad, hambad, pikkus ja kaal. Väga sage probleem oli peatäid. Tundus, et igal kolmandal lapsel olid täid ja tingud. Ega me neile muud soovitada saanudki kui vaid tihedat pesu ja kammimist.
Vesi
Vesi on Etioopias hinnas. Käidi maha mitmeid kilomeetreid, et kanistritäis vett endale majja saada. Peamisteks veekandjateks olid naised ja lapsed. Väga tihti võis näha väikseid lapsi raskeid veekanistreid tassimas.
Oli lõppenud kaheaastane põuaperiood, mis tähendas puudust ja nälga. Miljonid inimesed kas haigestusid või surid pika põua ajal. Vesi tähendab seal elu.
Kirik
Usk paistis olevat etiooplaste jaoks oluline. Kirikuid oli palju ja seal käisid koos tuhanded inimesed. Üht kirikut külastades nägin ka suuremat vihikut, mis oli riste täis kritseldatud: nii märgiti ära noorte kohalkäimisi ja annetusi.
Amanueli perekond
Viibisin paar päeva hästi vaeses peres, jälgides kõrvalt nende igapäevaseid toimetusi. Viieliikmeline pere elas kuueruutmeetrises onnis: ema, isa ja kolm last, peale nende ka kaks lammast. Lambad polnud nende omad, vaid antud neile kasvatada.
Kuulsin, et varem elasid nad seal seitsmekesi, aga hiljuti oli kaks selle pere last jõukamatele sugulastele abitööjõuks antud. Ikka selleks, et ellu jääda. See oli üsna tavaline, et vaesematest peredest lapsed pidid juba üsna noores eas rikkamate perede sulasteks minema. Vastutasuks said nad kõhud täis ja aseme, kus magada.
Onnis tehti süüa elava tule peal. Seetõttu oli tuba sinist suitsu täis ja lapsed uimased nagu porikärbsed. Vaatamata sellele, et pereisa ise oli sutsuvingu tõttu ühest silmast pimedaks jäänud, kehtis ikka uskumus, et suits aitab sääsed toast eemale peletada ning teeb maja tugevaks. Sääski ma sel perioodil, kui käisin, väga ei märganud.
Meie lihtne nõuanne teha süüa õues tundus kehtivat vaid ainult meie juuresolekul. Pere oli vaene seetõttu, et pereisa oli nõrk, ei jaksanud tööl käia ja lapsed, kes riburadapidi sündisid, jäid peamiselt ema kantseldada.
Vahel juhtus, et pere ainukeseks toiduks oli koolilõuna, mille Amanuel koju kaasa tõi. Amanuel saab koolis käia tänu eestlaste toetusele ja seda juba mitmendat aastat
Kunstitund
Mul oli võimalus koolilastele läbi viia kunstitund. Tavapäraselt see nende tunniplaani ei kuulunud. Õlipastellid ja värvid on seal suureks harulduseks ja lapsed nautisid joonistamist väga.
Mul olid kaasas Eesti tuntud kunstniku, kahjuks nüüdseks juba lahkunud Andrus Kasemaa poolikud tööd. Mõte oligi, et kunstnik joonistab piirjooned ja Etioopia lapsed värvivad. Nii need kunstiteosed ka tehtud said.
Eestlased
Kohtusime Etioopias ka teise eestlastega. Eesti arstid olid tulnud projekti raames haiglasse kohalikke opereerima. Kõike seda dokumenteeris Ilmar Raag. Tutvustasime talle kohalikku elu ja ka kooli elu, sellest kõiges saab lähemalt lugeda Ilmar Raagi blogist. Kõigest, mida Etioopias kogesin, jääb kõige enam meelde siiski rõõm, mis nii nakatavalt lastest välja pulbitses. Lapsed on ikka lapsed, vaatamata sellele, kus või kellena nad sündinud on. Hüüded „Varanjo, varanjo“, mis nende keeles tähendavad valget, jäävad kauaks mu kõrvu kõlama.
Kristjan Juusu