Ühe lapse kodukülastuseks kulus terve pärastlõuna. Alguses sõitsime taksoga, ent kui tee sai otsa, pidime veel veidi mäkke ronima. See, mis ees ootas oli küll ettearvatav, kuid siiski oma silmaga nähes ehmatav. Lapsed magasid tühja suhkrukoti peal nurgas ja neil ei olnud praktiliselt mitte midagi. Silma jäid vaid poolikus korvis olevad koolivihikud ja seina peal suur plakat amhaari- ja ingliskeelsete tähtedega ning ka mõned kergemad sõnad piltidega. Plakati abil õpetab vanem õde, kes on 4.klassi õpilane, oma 7-aastast venda, kes veel koolis ei käi. Nende vanemad on surnud ning seetõttu elavad nad tädi juures, kes aga ei jaksa neid üleval pidada ja koolitada.
Tädi nõusolekul otsustasime, et väikevend läheb järgmisel päeval õega kooli kaasa ning alustab oma õpinguid 1. klassis. Kooli jaoks poisil riideid muidugi ei olnud. Olid vaid katkine suur räbaldunud jakk, lühikesed püksid ja katkised plätud, millega ta järgmisel päeval kooli värava taha ilmus. Direktori kabinetis oli meil õnneks varasemalt kogutud mõningaid riided. Nii saimegi pisikese poisi riidesse ning vihikute ja koolikotikesega klassini juhatada. Ta oli väga õnnelik selle üle. Iga kord, kui teda 1. klassis esimeses reas istumas näen ja tema silmadesse vaatan, pean oma pisaraid väevõimul tagasi hoidma. Iga päev näen, kuidas ta õde tema eest kooliaias hoolitseb ja temaga mängib. Nad on küll alles lapsed, kuid vahel tundub, et nad on nagu väikesed vanainimesed, sest nad on oma lühikese elu jooksul palju kannatanud – see kannatus on neile näkku kirjutatud.
Järgmisel päeval külastasin teist perekonda. Seal olid ema ja neli last. Emal oli pisike putka maja küljes, kus ta müüs tomateid, kartuleid, tšillit ja veel paari asja. Kõige vanem vend on juba täiskasvanud ja töötab ülikooli juures juuksurina. Kaks keskmist last käivad koolis ja neljas on veel liiga pisike. Isa on neil surnud ja isegi matuste jaoks ei olnud neil raha. Nad elavad riigi antud pinnal ja neil on kaks pisikest uberikku tuba. Tagumine on magamistuba, kus on üks 1,5 inimese laiune voodi, millel nad kõik koos magavad. Eestoas on paar tooli. Selles toas oli nii pime, et külalise tulekuks keerati tugevam pirn sisse, sest siis oli neid vähemalt näha. Ka sealt leidsime ühe venna, kes oli räbalais ja kingadeta. Temagi läks oma vanema õega järgmisel päeval kooli, kus kordus täpselt sama protsess, nagu eelkirjeldatud poisiga.
Külastasin veel paari kodu ja olukord oli sarnane: lapsed magasid põrandal, mõned madratsil, mõned mitte. Võib-olla on nurgas kapp ja üks-kaks tooli, aga see on ka kõik. Mööbelgi ei pruugi tihti nende endi oma olla, vaid on juba eelnevalt elamises sees olnud.
Vahel tulevad inimesed kooli ja küsivad, kas me ei saaks nende lapsi aidata, sest nad ise lihtsalt ei jaksa neid koolitada. Siis aga võtangi kodukülastuse ette.
ANNIKA
