Tallinna sadamast
Alustasime oma suurte 30-kiloste reisikottidega teekonda Tallinna sadamast Rootsi poole. Kõik tundus väga naljakas, sest kohvrite väärtus ja raskus olid kuidagi vastuolus Euroopa nõuetega. Need kotid sisaldasid riided, mida on meil kõigil palju, ja hulga beebidele mähkimiseks mõeldud linu, pliiatseid ja meie endi tarbeks šokolaadi.
Jõudes aga Etioopiasse, oli hetkega sellel kõigel hoopis teine väärtus. Iga kotis olev T-särk või püksipaar on siinses kontekstis tohutu väärtusega, rääkimata vastsündinutele mõeldud abipakkidest. Söödavat šokolaadigi on alla viie euro rakse leida. Iga meie liikumine väärtusliku ja raske reisikohvriga tekitas ootamatuid takistusi ja omas ka teatud nimetamisväärset tasu. Väikebussid, millega tavaliselt Sodosse sõidame, ei mahutanud meie reisikohvreid.
Küll puudus bussi katusel raam või olid kohvrid liiga paksud ka istme alla paigutamiseks või oli tasu kohvrite eest suurem ühe inimese reisipiletist. Ootasime kaks päeva sellele lahendust. Puhkasime öisest lennust Karini, kes on Euroopa Liidu diplomaat Aafrika Liidus, juures. Tänu tema autojuhile oli võimalik kogu laadungiga mööda linna transporti otsida.
Lõpuks aga leidis Soddost keegi hoopis uue võimaluse – kiirabiauto. Itaalia turistid, kes olid teel lõunast Soddo poole, olid avariisse sattunud. Nad toimetati Addissi haiglasse. Algselt oli autol plaan tühjalt Soddosse tagasi sõita. Vinnates oma hiigelkohvrid autosse, sättisid kohalikud abilised meie kohvrid lahtiste poroloonmadratsite peale. Sõitu alustades tundus, et peakohal vedrutavate koormate kõrval me elusalt Sodosse ei jõua. Saime Hilleviga kahekesi madratsid kottide peale venitatud ja omale turvalisema istumise korraldatud, kui juht ja kaassõitja seda tahapoole vaadates avastasid. Meile arusaamatul põhjusel tundus neile, et nüüd on midagi väga nihkes ja peatasid auto, et meie turvalisust kontrollida. Nad küsisid mitmeid kordi, kas meil on kõik hästi. Nüüd, kui meie pea kohal kohvrid ei hõljunud, tundus kõik parem jällegi ainult meile. Alustasime sireeni saatel linnast väljasõitu, istudes näoga kanderaami vastas, mille otsas olid meie kohvrid ja madratsid. Kuna kiirus oli suur ja teedel palju eesleid, lambaid ja auke, oli suhtlemine omavahel rakse, sest kogu pingutus kulus hommikusöögi sees hoidmiseks. Ühisel kokkuleppel jäeti õnneks ka lõunasöök vahele, et kiiremini Soddosse jõuda. Kogu kannatus kestis vaid neli tundi, mis eelnevatest kogemustest on kahe-kolme tunni võrra kiirem.
- Kohvikulauast vasakul
- Hillevi Soddo transpordi ootel
- Kohvikulauast paremal
Jälle Soddos
Tihti jätab Aafrika valgete inimeste hinge vastandlikke tundeid: kurva noodi vaesusest, haigustest või tundub sealne elu hoopis siiras, rikkumata ja tõeline. Minnes euroopalikust elutempost kurnatuna Aafrikasse, viib sealne siirus meid tõesti teisele lainele. Tundub, et kõik, mis omab Euroopas mingit väärtust, on ühtäkki täiesti tähtsusetu. Need tunded on omased eriti siis, kui kogunevate asjade hunniku alt vaevu hingata suudame ja siis end järsku Aafrikas avastame. Kaks maailma, mis inimeste liikumise kaudu on teineteisega kohtunud ja rikastanud meie teadmisi, täiendavad meid seni, kuni oleme valmis mõistma seda kõike, mis on meist nii erinev. Siia jõudes teeb olemise lihtsamaks, kui näeme sedasama maailma hoopis teise nurga alt, olles valmis muutma ka tähendust sõnadel „aeg“, „lubadus“, „ausus“ ja „eetika“. Kõige sellega arvestades alustasime koolilõuna valmistamist, mis on kohaliku info järgi hoopis kallim, kui eelmisel aastal. Saime siiski natuke menüüd nihutades hernesousti keedetud. Nüüd juba 60 lapsele, sest me ei pea renti ruumi eest maksma. Lastele igatahes maitses ja meie ise sõime ka. Hinnad on kõik endised, muutudes vaid natuke vastavalt hooajale. Esimese päeva lõpuks olid õudusjutud Aafrika haigustest ja korruptsioonist jõudnud reaalselt ka meie koduõuele. Üks meie õpilastest tuli kooli ja seisis vaevu püsti. Olime haiguste puhul kasutanud eelnevalt erakliiniku teenust, mis ei asunud kaugel meie elamisest. Kuna olukord tundus väga kehv, otsustasin ka sel korral sama kliiniku kasuks. Seal oli hea ja kiire teenindus: 20 minuti jooksul oli alati selge, millega on tegu ja mida on sisse sööma vaja hakata. Sel korral selgus, et meile tuntud arst on oma kliinikuga kaugemale kolinud. Kuna õpilase seisund oli päris hull, otsustasin loomulikult hindu küsimata kohe analüüse teha. Ise jooksin panka raha vahetama. Tagasi tulles selgus, et tegu on malaaria, tüüfuse ja amööbidega. Ravimite hinnaks küsiti 300 birri, mis on 20-kordne tegelikust hinnast. Kui riigihaiglas on malaariaravi tasuta, siis erahaiglas mitte. Eelnevalt on meie ravi hinnad olnud poole väiksemad. Krabasin analüüsi vastused ja kihutasin tuttava farmatseudi jutule. Ta selgitas natuke olukorda, et ravimid on kallid, aga koheselt oli hind ja 10 korda väiksem. Kogu see kuubis haiguste lugu tundus mulle kahtlane. Kaks aastat tagasi tundsime eestlastest kõik, mis tähendab elada kõhus olevate amööbidega. Vaevu püsti seistes ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik viis kilomeetrit kooli marssida malaaria, tüüfuse ja amööbidega. See kahtlus sundis lapsele uusi analüüse tegema. Ega ma mööda ei pannudki. Õnneks oli tegu ainult tüüfusega ja erakliiniku arst oli ärimees, kes igaks juhuks veel kaks haigust lisas, et valge rahakotti kergendada. Õppida andestust – see oli meie päeva moto!
MERLE