Pühapäeva hommikul 6. aprillil Addis Abeba lennujaamast välja astudes olid esimesed muljed väga positiivsed. Oli veel varajane hommik, aga väljas oli SOE! Lennujaama ümbruses õitses mitmesuguseid põõsaid ja jalutasid mingid kurelised. Hiljem sain teada, et need olid iibised. Ümbrus nägi välja selline nagu lõunamaal ikka. Varsti saabus ka Annika ja me sõitsime liinitaksoga kesklinna sööma ja oma bussi ootama. Pärast paaritunnist linnas viibimist avastasin äkitselt, et seal pole mite midagi ilusat. Polnud põõsaid, hekke, lillepeenraid, ega isegi mitte ilusaid maju. See avastus rabas mind täiega. Selleks ajaks olin ka juba jõudnud näha esimesi kerjuseid ja avastanud, et minu ettekujutuses olnud kirjusid aafrika kleite polnud ka kusagil näha. Ilusate kirjude aafrika kleitide asemel oli inimestel seljas räbalakskulunud hiina toodang.
Varsti läks lahti sõit lõuna poole Hawassasse. See oli esimene ja viimane kord, kui ma sõitsin etteostetud piletiga ja kella peale väljuvas bussis. Kõik edaspidised sõidud väljusid siis, kui buss sai rahvast täis. Tavaliselt kulus selleks umbes tund, aga viimasel sõidul Addissi tagasi lausa kolm tundi.
Sellel esimesel sõidul aknast välja vaadates oli ka näha, et etiooplased on palju sotsiaalsem rahvas kui eestlased. Kusagil ei olnud näha üksikut inimest kuhugi kõndimas, alati ikka mitmekesi, ja samuti tehti suuremaid töid ühiselt.
Juba esimesel õhtul läks tarvis kaasavõetud taskulampi. Etioopias on pidevalt elektrikatkestused. Väljas on kottpime juba kell 7 õhtul, aga tänavad on siis alles inimesi täis. Meiegi läksime sel ajal alles sööma ja tänu taskulambile õnnestus tervena kõigist tänaval olevatest sügavatest vihmaveerentslitest ja muudest kummalistest kraavidest ja raudlattidest ja lahtistest kivimürakatest üle saada. Kui parajasti ei saja, siis kasutavad tänavalapsed neid kraave magamiseks.
Nii Hawassas kui ka Sodos on paljud tänavad ääristatud pisikeste putkade ja söögikohtadega. Paljud söögikohad näevad välja nii parajalt räämas, et lääneliku puhtusega harjunut need küll sisse astuma ei meelita. Kui poleks olnud Annikat, kes teadis, millisest söögikohast sobivat toitu leida, siis poleks mina vist ühtegi neist sisse julgenud minna.
Sodos nägin Etioopias valitsevat vaesust ja viletsust täies hiilguses. Terve esimese nädala kummitas mu peas ainult üks sõna – MASENDAV! Ja kogu aeg küsisin endalt, mis mõtet on meil neid 105 last koolitada, kui terves riigis on 95 miljonit inimest ja suur osa neist on vaesed, näljas ja harimata? Vastusena oma küsimusele meenus mulle lugu sellest, kuidas mees loopis rannas liivale uhutud meritähti merre tagasi. Seal oli vist miljoneid meritähti kuivale jäänud ja temalt küsiti samamoodi, et mis mõtet on neid tagasi loopida, kui neid nii palju nagunii hukka saab? Mees vastas selle peale: „Aga see üks, kelle ma vette tagasi viskan, on päästetud.“ Ja ega olegi paremat vastust ka minu küsimusele. Vähemalt need lapsed, keda meie toetame, saavad korraliku hariduse.
Etiooplased on üldiselt heatahtlikud, kuigi nad püüavad valgelt alati mitu korda suuremat hinda välja pressida. Tänaval liikudes kuuleb pidevalt hõikeid: „How are you?“, „Where are you go?“ ja „Faranje!“ (loe: farandž – valge) ning „Money“ või „Birr“. Valge inimene on nende jaoks lihtsalt kõndiv rahakott.
Kahe nädala sisse mahtus mitmeid kordi koolivahet käimist, et lapsi mõõta, pildistada, jagada neile koolivormi jaoks nööpe, jagada ära mõned kaasavõetud riided, käia paari lapsega haiglas ja lasta õmblejal mõne lapse riided ära parandada ja lausa üks uus seelik õmmelda. Iga laps, kes sai mõne uue riideeseme, oli üliõnnelik. Meenub üks väiksem poiss, Amanuel, kellele meie toodud püksid osutusid liiga väikeseks. Püksid ei läinud eest isegi kinni, aga sellest hoolimata korrutas poiss õnneliku näoga: “Is good! Is good!” Lõpuks õnnestus meil talle ühe teise poisi abil selgeks teha, et neid pükse ta siiski ei saa, vaid toome talle järgmisel päeval veidi suuremad püksid.
Lisaks koolis lastega tegelemisele külastasime ka üsna mitmeid kodusid. Üks tüdruk elas umbes 3 x 3 meetri suuruses hütis, kus oligi ainult üks magamisruum. Hüti ees oli väike eeskoda, kus ta ema pidas pudi-padi poodi ja pakkus kohvi. Midagi tualeti moodi kohta ei olnud kusagil näha, rääkimata normaalsetest pesemisvõimalustest. Saime näha ka üht äärelinna natuke kobedamat väikest elamist, kus elati ka üsna kitsalt – kolm teismelist venda magasid ühes kitsukeses toas, kõige vanem voodis ja kaks nooremat põrandal mattidel. Aia taga otsisid nende pere kolm lehma endale tänavaäärtest söögipoolist. Neil oli siiski olemas köök ja tualett. Veel käisime ühe õpetaja kodus, kes elas uuemas kortermajas. Huvitav oli see, et isegi korteris elades valmistavad nad kohvi traditsioonilisel moel väikese söeahjuga. Veel külastasime kahe Etioopia Apostelliku Kiriku pastori kodu. Üks neist elab Sodos ja tema elamine täiesti võrreldav eesti keskklassi eramajaga. Maja oli üsna suur ja selles oli arvukalt tube. Ka olid nende elamises teenijad – maalt kutsutud sugulased, kes tegid söögi ja eluaseme eest ära kõik majapidamistööd. Pastori pere aga maksis kinni selle sugulaste poja koolikulud. Teine pastor elab Addis Abebas ja tema elamine oli tagasihoidlikum, kuid ka seal olid teenijad.
LII
