Viibisin 02.-21. jaanuaril aastal 2016 Lõuna-Etioopias Soddo linnas. Muuhulgas andsin sealsetele õpilastele loodusainete tunde. Mineku peamiseks ajendiks oli soov kogeda teistsugust kultuuriruumi ning vabatahtlikuks olemine näis olevat parim viis Etioopiast eheda kogemuse ja adekvaatse pildi saamiseks.
Tundide läbiviimiseks vajalike ideede hankimiseks külastasin VHK kevadlaata, kus tehti teadusteatrit. Samuti vaatasin üle ka põhikooli keemia, füüsika ja bioloogia õpikud ning enda konspektid. Surfasin internetis ja külastasin Olustveres asuvat tähetorni Orion ning selle ehitajat ja kuraatorit, füüsikaõpetaja Oskar Kõivu.
Kuna Chora koolis, kus pidin tunde läbi viima, on keskmiselt 60 õpilast klassis, siis nende katsete arv, milles kõik õpilased saaksid osaleda ning milleks vajalikud katsevahendid on Eestist võimalik kaasa võtta, kujunes üpris ahtraks. Võttes arvesse teadmatust eesootava olukorra suhtes ja piiranguid kaasavõetavatele materjalidele otsustasin valida enamus katsetest sellised, mida on võimalik samade katsevahenditega korrata ja mis sobivad erinevatele vanusegruppidele.
[print_gllr id=3227]
Esimese katse eesmärgiks oli aidata lastel paremini mõista staatilise elektri olemust ja üldisemalt mateeria ehitust. Rääkisime elementaarosakestest ja elektrilaengutest ning toetasime teooriat katsega. Lasin õpilastel anda plastiktorule hõõrdumise teel elektrilaengu ning seejärel vaadata, mis juhtub, kui see viia pipraterade kohale. Seejärel panime toru kohale plastikniidist palmiku. Arutasime miks üks materjal tõmbub plastiktoru poole ning teine üritas hoida distantsi. Lasin õpilastel joonistada mis nende materjalidega aatomi tasandil toimub. Tegevust ja elevust jagus ilusti 45 minutiks ja mõni õpilane sai targemaks ka.
Teises tunnis õpetasin mikroskoobi tööpõhimõtet ja selle kasutamist. Alustasime tundi rääkides mikroskoobi leiutamisest. Võrdlesime valgusmikroskoopi, elektronmikroskoopi ja skaneerivat tunnelmikroskoopi ning nende tööpõhimõtteid. Seejärel õppisime kasutama valgusmikroskoopi ja vaatasime sellega õpilaste valitud esemeid. Kuna üks mikroskoop 60 õpilase peale on liiga vähe ei jõudnud kõik ühe tunni jooksul vaadelda. Positiivne on see, et kui tulevikus avaneb õpilastel võimalus kasutada mikroskoopi ei määri nad näppudega ära valgust suunavat peeglit ja mikroskoobi läätsesid.
Kolmandat tundi alustasin rääkides üldiselt mikroobidest. Selgitasin õpilastele, et sädelev pulber simuleerib mikroobe. Palusin neil jaguneda kuuesteks gruppideks ning puistasin ühele õpilasele igast grupist seda natukene peopesale. Seejärel surus ta teistega kätt, puutus erinevaid objekte ning tegi muid igapäevaseid tegevusi klassiruumis. Istusime maha ja vaatasime kuskohast võis leida sädelevat pulbrit. Selgitasin, et samamoodi võib leida mikroobe mis algul ainult kellegi kätel olid. Õpilastel oli põnev visuaalselt näha kuidas mikroobid levivad ja mis juhtub nendega pesemisel.
Gallium on mitte-mürgine metall mille sulamistemperatuur on umbes kolmekümne kraadi juures. Kuna idee vedelast metallist oli mulle väga paeluv, siis otsustasin seda natukene internetist osta. Etioopias rääkisin klassis üldiselt galliumist ja lasin selle klassis ringi käima. Seejärel kasutasime sulamise kiirendamiseks sooja vett. Saatsin sulanud metalli klassis uuesti ringi käima. Mulle tundus, et osadele õpilastele gallium väga meeldis, sest minuni tagasi jõudes oli pool sellest kuhugi kadunud. Hiljem ilmus see sama salapäraselt välja. Kuigi katsest akadeemilisi teadmisi ei saa, aitab vedela metalli nägemine ja katsumine paremini aru saada ainete agregaatolekust.
Kui tulevikus avaneks uus võimalus Etioopias sarnaseid tunde anda, siis võtaks kindlasti Eestist ise kaasa kõik vajaminevad vahendid, näiteks seebi, kausid ja muud anumad. Teiseks viiks ma tunni läbi väiksema arvu õpilastega, näiteks 10-15 asjast huvitatud õpilasega korraga, mis aitaks vältida kaose tekkimist. Mõtlesin küll läbi kuidas mingit katset teha, aga mitte seda, kuidas kõiki õpilasi kaasata. Esimeses tunnis tegutsesime õpetaja ja paari aktiivsema õpilasega ümber laua, ülejäänud klass tegi aga mida ise tahtis. Viimaseks pean mainima, et palju tagasilööke tekkis oskamatusest kohalikke olusid arvestada, näiteks ei saanud ma lastega kavatsetud hiigelseebimulle teha, kuna kõik vajaminevad komponente ei olnud võimalik koha pealt hankida.
Sain reaalse õpetajatöö kogemuse. Õppisin, et heaks õpetajaks ei saa vaid oma ainet hästi ja sügavuti tundes. Väga olulist rolli mängib inimestega töötamise ning nende juhtimise oskus, samuti enda isikuomadused. Nägin mida teevad vabatahtlikud organisatsioonid ning kuidas oma toimetusi toetajatele esitavad. Mõistsin ka sellise tegevuse vajalikkust ja tagamaid. Sain teada, et see mida inimesed kaugelt ette kujutavad ei vasta enamikus tegelikkusele. Ilma kohaloleku kogemuseta, on tegelikku elu raske mõista. Mis on arenenud maades väärtuslik ja elementaarne ei pruugi arengumaades üldse olla, ja vastupidi. Minu maailmapilt avardus selle kogemuse tõttu märgatavalt. Nii mõnedki prioriteedid hindasin ümber. Mõistsin, et maailm on mitmepalgelisem, kui seni olin arvanud.