- aasta kevadel toimuma pidanud reis, mis jäi pandeemia tõttu ära, oli nüüd veebruaris 2021. Saabusin Etioopiasse 30. jaanuaril. Eestisse jäi maha külm talv, Addis Abebas aga astusin lennukist maha sooja pealinna. Tegelesime Sodo linna õpilastega kaks nädalat, millega saab elust-olust üldise pildi. Inimeste elu on lihtne, eesmärk tundub olevat elada korraga üks päev.
Tuleb pingutada, et mitte lasta hukkamõistul võitu saada, kuid paljut on raske mõista. Kõik need kaks nädalat järgnesid tänaval hüüded „ferenge-ferenge“ ja tuldi küsima raha, justkui valge oleks jalutav rahakott. Kõige kurvem on näha 2–5-aastaseid lapsi, keda emad lausa julgustavad püsti tõusma ja minema valgete juurde väljasirutatud käsivarrega. Raha andmine aga ei aita … Või kui talle on oluline ainult tänane päev, et täna saaks süüa, siis võibolla aitab ka? Probleemi see ei lahenda, sest laps ei peaks tänaval raha kerjama, ammugi mitte ema õhutusel.
Noored mehed kõlgutavad kõnniteeäärel istudes päise päeva ajal jalgu. Kuhu on kadunud tahe midagi saavutada, ennast teostada, kasutada seda, mida sulle on antud? Kas jälle olen lääneliku maailmavaatega nii harjunud, et on raske mõista sellist olekut?
Samas on Sodo väga ilus koht. Olime Damota mäe jalamil, ilusas Sodo linnas. Rõdult avanes vaade otse Damota mäele. Loodus on võrratult ilus, tänaval aga jäävad silma prügihunnikud ühel ja teisel pool teed. Ilm on eestlase jaoks paras, keskpäeval veidi soojem kui meie suvel, hommikul ja õhtul langeb temperatuur umbes 16 kraadi peale. Esimesel nädalal Etioopias ei osanud ma veel täpselt kirjeldada, mis tunded mind valdasid. Ühelt poolt tundsin end turvaliselt, justkui oleks juba mitmes kord Etioopias, kuigi see oli mu esimene. Õpilased, keda MTÜ Damota toetab, tegid sealse viibimise meeldivaks, nad võitsid lausa mu südame! Nende armsus ja innukus õppida ei saa külmaks jätta.
Hommikuti andsin ühele 10. klassi õpilasele inglise keele tunde, et teda järele aidata. Ta tegi ära kõik kodused tööd ja näitas vaikselt edusamme grammatikas. Tihedamalt suhtlesin 11. ja 12. klassi õpilastega. Kõik need poisid olid oma peres ainukesed, kes käivad erakoolis, ja nad pingutasid, et saada oma unistuste ametile. Kes tahab saada arstiks, kes IT-spetsialistiks, kes lektoriks ülikoolis.
Miks on meie kooliõpilased Eestis hariduse suhtes nii ükskõikselt meelestatud? Muidugi on ka neid, kes rõõmuga õpivad, kuid siiski näitavad uuringud uuesti ja uuesti, et Eesti õpilane ei lähe rõõmuga kooli. Kas meil on kõik liiga kergesti kättesaadav? Etioopias peab võitlema, et ellu jääda. Et muuta oma pere olukorda, on hariduse omandamine ja seejärel ameti õppimine möödapääsmatu.
Koroonakevade tõttu toimusid 8. klassi eksamid hiljem, mistõttu saabusid hiljem ka tulemused, mis tähendas, et pool 9. klassi läks lihtsalt kaduma, sest ilma nendeta ei saanud jätkata. Tulemused saabusid meie sealoleku ajal. Kogusime oma õpilased kokku, et arutada võimalikust variandist 9. klassi alustada hoopis sügisel: kuna paljudel õpilastel olid üsna halvad punktid, tundus parem neile tagada võimalus õppida kogu 9. klassi materjal. See oleks aga tähendanud, et nad ei tule kooli ka sel kevadel. Tüdrukute näoilme seda kuuldes rääkis enda eest: nad hakkasid peaaegu nutma, et ei saa kooli minna. Nad lubasid olla sel kevadel väga innukad õppijad, et ikkagi 9. klass ära lõpetada ja minna sügisel edasi 10. klassi.
- klassi õpilane Abenezer võttis selle kokku nii: „Ootame, et vaheaeg lõpeks ja algaks kool!“