Oli õhtupoolik, kui jalutasime turule. Kaubavaliku järgi on juba eemalt näha, et ainsaks eksportijaks on Hiina. Kõige odavamast plastikust kingad, kööginõud ja kasutatud riided on mattunud kohaliku savitolmu alla. Siinsele tarbijale on see ikkagi kallis kaup. Suurte plastikkoormate kõrval on väikesel piiratud territooriumil ka kohalikku keraamikat ja kangastelgedel kootud puuvillaseid salle.
Keraamika põletamine käib terve pika päeva 7 kilomeetrit eemal asuvas heinakuhjas. Pakkumises on umbes 4-7 erinevat vormi. Kõik need kasutusel olevad vormid on muutumatud ja näevad sarnased välja juba viimased 25 aastat, kui mitte kauem. Kohvikann, kohviubade küpsetamise pann, lihagrillimisalus, kohaliku leiva injera küpsetamise pann ja kohvitseremoonial kasutuses olev puuvaigus viiruki alus – kõigil esemetel on oma kindel kuju, mida ilmselt ei peeta vajalikuks muuta.
Keegi on hoopis viimase paari aasta jooksul otsustanud, et tavalise nitrovärviga võiks savi värvida. Just siin turul, nõud hunnikus, potti kuhugi tõstmata, saavad ilusad savivärvi potsikud uue näo –helesinise, hõbedase, kuldse või valge. Arusaamatul põhjusel saab keraamikast kohapeal nitrovärviga mingi täiesti uus asi, millele on raske nimetust anda.
Turuplatsil kauplejatele on ka tihedalt teineteise kõrval kohvitelgid. Päikese eest annab varju tühi suhkrukott, mis on toigaste otsa kinnitatud. Istume ühe sellise koti alla ja kohe hakkab rõõmsameelne proua meid hooga teenindama. Kui kohvi kallamiseks läheb, valgub kohv üle ääre.
Seepeale haarab kostitaja mu tassi ja tõmbab sõõmu kohvi, et mulle tassist sülle ei loksuks. Olen väga üllatunud, kuid joon siiski mulle mõeldud kohvi edasi. Selle naise naeratus ei lubanud mul isegi mõelda, et jätaksin kohvi järele.
“Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.” Õp 15:15
MERLE
Keraamika värvimine
Turukohvik
Kohvipotid
Vastas lauas
Puuvillased telgedel kootud sallid