Igapäevaste tegemiste kõrval sain täna kirja oma sõbralt Boliiviast. Oleme iga päev olukordades, kus tihti enese mõistusest jääb väheks ja meel on kurb. Sellistes olukordades unustame, et alati on kuskil keegi, kes vajab päriselt hoolt.
Kõigi inimeste südames on mingi sund, mis ajab hoolitsema eksinud looma eest või toetust andma kodu kaotanud perele. Kõiki paneb liikuma üks ja sama jõud ning suunab meid sinna, kus just meie isik saab kõige paremini tunda, mis on armastus. Jagan väikese osa Annika kirjast, mis kustutas minu peas olevad väiksed mured (täid laste peas, igapäevased pettumused lõputustest lubadustest jms) ja viis mõtted hoopis tänule.
MERLE
Orbudekodu Boliivia džunglis
Koht kus olen, on orbudekodu Familia Feliz, milles elab kokku umbes 40 last. Asume 13 kilomeetrit linnast väljas džunglis, kus ei ole ei mobiililevi, rääkimata siis veel internetist. Hetkel ei ole ka elektrit.
Üleujutuste tõttu on lisaks kolmele poisile siin veel üks 6-aastane tüdruk keda kutsutakse Janetiks, kuigi tema nime me ei tea. Ta on oma vanuse kohta väga pisike, mentaalselt on ta võibolla alla aastanegi: ta ei oska rääkida ega kõndida. Ilmselt on tal ka mingi halvatus, sest ta jalad ei kanna, mistõttu kõnnib ainult käpukil. Janeti leidis keegi kaks aastat tagasi prügikastist ja nii sattus ta siia. Ta on väga armas. Tema eest olen ka viimased päevad hoolitsenud: vahetanud mähkmeid, pannud teda riidesse, hoidnud süles, söötnud lusikaga ning lihtsalt rääkinud ja mänginud, kuigi ta väga palju ei reageeri tegevusele. Ma ei ole varem elus selliste lastega kokku puutunud.
Kogu orbudekodu töötab vabatahtlike peal, st et keegi palka ei saa. Enamus on siin aasta või kaks, aga käib ka minusuguseid lühema aja inimesi. Selle kodu rajas üheksa aastat tagasi üks kanadalane Melissa, kes just paar kuud tagasi Kanadasse tagasi kolis ja selleks ajaks oli ta suutnud Boliiviast kümme last lapsendada, kes olid kõik erinevast vanuses. Muide, ta pole isegi abielus! Täiesti üksinda kümne lapse ema – sellist asja pole ma ka varem näinud.
