Jaanuari alguses saabusime taas suurema seltskonnaga Soddosse, et aidata kaasa koolis oma oskustega. Minu ja Maarja ülesandeks jäi muusikatundide läbiviimine. Kooli õppekavas vastavat tundi ei eksisteeri, vaid muusikaline harimine on ette nähtud esteetika tunni raames. See hõlmab lisaks veel kunstiõpetust ning liikumist, mis ei ole siiski meie mõistes kehaline kasvatus, vaid õpilased on lihtsalt kooli õuel, mängivad ja tunnevad end vabalt.
Meie pakkumine lastega laulda võeti kooli juhtkonna poolt hästi vastu. Seda enam, et esteetika tunni õpetajal polnud muusikalist ettevalmistust ning siis sellega lihtsalt ei tegeletud. Selles campuses, kus me tunde tegime, asuvad klassid 1-4. Kuna inglise keel pole Etioopias ametlik riigikeel, siis loogiliselt võttes lapsed sellest ka palju aru ei saa. Õpetades lihtsaid inglisekeelseid lastelaule, otsustasime peagi loobuda ikkagi 1. ja 2. klassist, sest raske oli tunnis korda hoida ja ennast kehtestada keelebarjääri tõttu. Lohutasime end sellega, et jälgides ka teiste tunde nendes klassides, käis seal tihtipeale paras lärm – lapsed on lapsed! Peab märkima, et klassi suurused on ka mõnikord ehk 2x suuremad kui oleme harjunud.
Lauludest õpetasime selliseid laule nagu „He’s got the whole world“, „Twinkle, twinkle“, „If you’re happy and you know it“, „This little light of mine“. Enne tunde kasutasime tihti Spotify teenuseid ja tõmbasime erinevaid näiteid lauludest ning lasime neid tundides ka lastele. Üldiselt tunni korralduses Maarja laulis ja mina saatsin teda meloodikal, sõnad kirjutasime tahvlile ja palusime need õpilastel ümber kirjutada. Iga uue laulu õpetamisel palusime ka meie sõbral, kooli juhatajal Temesgenil tulla ja laul ära tõlkida, seega oli lauludel ka inglise keele õpetamise eesmärk.
Kuna Etioopia muusika on mõnikord meie jaoks päris eriskummaline, siis usun, et see tunne võib olla vastastikune. Igatahes on nende muusikastiil valdavalt ühehäälne ja esitus sisaldab parajal hulgal keerutusi ja veerandtoone (minu subjektiivne hinnang). Ühel päeval külastas ka Markus meie muusikatundi ja otsustas, et oleks õige aeg lastele mitmehäälsust õpetada. Kutsusime mõned tublimad lauljad klassi ette ning lõpuks õnnestuski nad kolmehäälselt kolmkõla saada laulma:)
Niimoodi meie aeg Soddos möödus, korraldasime ühel hetkel ka lastevanemate koosoleku ning saime ka koos lastega vanematele esineda. Usun, et oli väga põnev ja meeldiv kogemus! Lisaks tundide andmisele külastasime ka laste kodusid-peresid, et saada aimu, mis tingimustes keegi elab. Meie standarditega ei saa seda loomulikult võrrelda, tuleb kohalikku konteksti arvestada nii hästi, kui me selleks üldse suutelised saame olla. Näiteks, kui kodus on elekter, siis seda on palju rohkem kui mõneski majapidamises.
Loodan, et saime ka anda oma panuse kohaliku koolielu mitmekesistamises ja põnevamaks muutmises ning kes teab, ehk ühel päeval kohtume taas Soddos! 🙂
Lauri Lehtsaar
