Harilikult on Etioopias hommikusele ärkamisele taustaks ortodoksi muusika. Ent kui hommik algab vaikusega, on selge, et lisaks puuduvale muusikale, algab päev ka ilma elektrita. Elektri puudumisega kaasneb sageli vee puudumine, kuid on ka erandeid.
See annab vaikuses ärkamisele üllatusmomendi. Iga päev, mis algab koos muusika ja kraanist tuleva veega, annab põhjuse rõõmustamiseks. Ämbrid, mis duširuumis seisavad, tuleb alati täita veega, et selle puudumise korral oleks tualeti kasutamine võimalik.
Sageli on ka linna parimas hotellis vesi kolmeks päevaks kadunud. Kui aga ämbrid on tühjad, on mõistlik toa uks avada ja hõisata „Oha jallem!“ ehk „Vett ei ole!“ ning seejärel ulatada ämber ukse vahelt hotellitöötajale. Kuskil hotelli ümbruses asub konteiner, millest virk töötaja ämbreid hotelli erinevatele korrustele veab.
Argipäev, mis algab vaikuses, kuid mulksuva kraaniga, on luksus. Suuremale osale etiooplastele ongi pesemine luksus ja vähimagi näljatunde järel söömine samuti. Selline päriselu asub meie lihtsast hotellist umbes kilomeetri kaugusel, kus on tuhanded perekonnad ilma pesuveeta. Vihmaperioodist on möödas neli ja pool kuud. Selle ajaga on vesi langenud nii sügavale, et pumbad ei jõua maast regulaarselt vett pumbata. Kollaste veekanistrite järjekorrad on 200 meetri pikkused ja ooteaeg kestab kohati kuni kuus tundi. Viriseda pole millegi üle, sest iga ootaja saab lõpuks oma osa. Ehitised aga, mis valmistatakse savist ja põhust, seisavad ja ootavad vihmaperioodi. On selge, et kõigile ei jagu pesuvett. Jõedki on kuivanud. Nii käiakse sageli maha mitmeid tunde, et toiduks vajaliku veeni jõuda.
Selle puuduse käes on veega ümberkäimise oskus väga kasin. Seepärast kutsusimegi kooli Ameerikast pärit Danieli. Vabatahtlikuna kaheks aastaks Etioopiasse kolinud noormees peab siin iga kuu 80 euroga hakkama saama. Tema ülesandeks on esmaabikursuste läbiviimine ning veega kokkuhoidlikult ümberkäimise ja hügieeni õpetamine. Näitlikke kätepesukursuseid viiakse läbi vastavalt koolide nõudmistele koos loenguga nakkushaigustest ja vee kokkuhoidlikust kasutamisest.
Erilist initsiatiivi aga kohalikud haridusasutused selles ettevõtmises üles ei näita, sest tegevus ei too ju kellelegi raha sisse. Samuti küsitakse koolitusele saabumise eest raha. Seetõttu sobiski Danieli vabatahtlik tegevus just meie koolilastega. Koolitoidu ja hariduse kättesaadavus majanduslikult vähekindlustatud perekondadele on aidanud luua usaldava suhte ning meelitas kuulama palju õpilasi.
Kaheliitrise plastpudelitäie veega saab pesta käsi mitu päeva. Koolis on enne sööki kätepesu valvsa kontrolli all.
Käisime läbi ka kodud, kus vett napib isegi joogiks. See väike koolitus pere koduõuel kutsus kokku terve kogukonna. Danieli koolitus veega ümberkäimisest oli nagu mäejutlus, mis äratas ümbruses suurt tähelepanu.
MERLE
