Oxnard Soddos ja Eestis

Kell on alles kuus ja igapäevaselt kostub tuppa muusika kõrval olevatest kirikutest. See ei sega enam hommikust und nagu siia tulles, vaid pigem haudvaikus tekitaks tunde, et midagi on viltu. Ka ülenädalased kirikupühad on märk sellest, et usk siinsetele inimestel on elu olulisemaks osaks. Olen end sättinud hommikusöögi valmistamiseks kööki vett keetma ja samal ajal proovin paberile panna meie tänase päeva tegemisi. Teen seda, kuniks ilmub kööki esimene ärkaja Annika. Meie arv siin Soddos on kahanenud neljale. Koolis veedetud tunnid on jagatud juba paar nädalat Annika ja Valteri vahel. Kuigi näiliselt pole tundide arv väga suur, on pool sellest tööst koju kaasa võetud. Annika kööki ilmumise järel kuulen peale hommikuse tervituse ainult tundide ettevalmistuse teemalisi arutlusi. Nad on Valteriga täiesti omal lainel ja terve tuba on laste eksamitele tehtud materjalidest täiesti kaoses. Ühtki pakki puutuda ei tohi, sest kuulan pidevalt õpilaste erinevast tasemest ja sellest, kuidas oleks võimalik õppetööd selliselt lahendada, et õpilased ei kannataks. Põhiliseks probleemiks on see, et lapsed, kes on leidnud endale toetajad, on erinevatest kodudest, võrreldes lastega, kelle vanematel on võimalik maksta õppemaksu. Toetavatel lastel on tihti ainsad riided need, mis kooli poolt neile aasta alguses antakse. Need ainsad riided on neil seljas ja vihikud kaenlas. Kellel on eriti hästi läinud, on saanud koolist ka jalanõud. Oleme külastanud ka ligi 30 lapse kodu ja 26 neist pole ei lauda-tooli, vaid madrats magamiseks. Palusime õpetajatelt kodude külastusi põhjusel, et olla kindlad majanduslikust olukorrast. Enamus neist õpilastest elab ühe vanemaga või hooldajaga. Hooldaja on keegi, kes on võtnud oma koju orvu eesmargiga, et laps aitab kõigis majapidamistöödes. Tasu selle eest on söögikord (sai, tee, mango…) ja magamisase. Selline elukorraldus on siin väga levinud ja erti rikkamate perede puhul, kus oma pereringi on voetud kas suguvõsast või kirikuringist laps, kes on elu lõpuni tänulik selle võimaluse eest. Laps on valmis tegema kõige raskemat tööd ja sellise tänulikkusega, et seda on raske kirjeldada. Olen küsinud paaril korral, kas laps vahel ka oma vanemaid külastada tahab või igatseb, sest Eesti lastekodudes on lastel alati unistuseks oma vanemate külastus isegi juhul, kui vanemad on alkohoolikud ja üldse neist ei hooli. Siin aga on kõik teisiti. Kui koolis on hinded halvad, siis on lapsele hirmuks see, kui pereema ähvardab koju saatmisega.

“TÄNU” kõigile, kes neid lapsi toetavad. See on küll ainult trükitud, aga selles on midagi rohkemat, kui sõna kirjapanduna. Ma ei tea, kuidas seda teha teisiti. Palvetan ja loodan, et Jumal aitab!

Annika ja Valter on kööki saabunud ning juba lehitsevad ja arutavad laste eksamite üle. Annikal on nimeliselt kõik lapsed tuttavad ja ka Valter pole temast maha jäänud. Arutleme koos, mida teha. Koolis, kus õpib hetkel 248 õpilast, on 98 last toetajatega. Pooled lastest vajavad abi ka kooli väliselt, et olla teistega samal tasemel. Materiaalselt kindlustatud perede õpilased aga tunnevad ennast vaeste laste kõrval kehvasti. Jagaksime kõigi teie mõtted, kes juba on otsustanud neid lapsi toetada. Jagame neid mõtteid koolis õpetajatega. Näen siin, et see pole ainult hea tunne aitajale, vaid palju-palju rohkem!

MERLE