Aafrikas olles rääkis mu etiooplasest sõber, et üks meie toetatavatest lastest, kes eelmise aasta keskel ära kadus, on tagasi Soddos ja tahaks nii väga koolis käimisega jätkata. Kadumine tähendab seda, et laps ei ilmu ühel päeval enam kooli ja järele pärides ei tea keegi, kuhu ta kadunud on. See on üsna tavaline siinses keskkonnas. Lapse nimi on Petros, ta käis meil 2. klassis. Tuli välja, et ta elab mu sõbra naabruskonnas. Lubasin, et lähen talle külla.
Petros elab oma vanaema ja vanaisaga. Nende elutoas põles nõrk pirn, nii et vaevalt oli näha inimeste nägusid. Ühe seina ääres oli suur sahtlitega kummut ja teises lai voodi, mille ees oli väike laud ja mõned toolid. Petrose vanaisa tervitas mind uksel inglise keeles ja tema rõõm oli kirjutatud tema silmadesse. Vanaisa oli nooruses teeninud Etioopia armees.
Petrose ema jäi rasedaks ja sünnitas, kuid otsustas lapse hüljata, sest ta ei olnud lapse isaga abielus ja isagi ei soovinud lapsest, veel vähem lapse üles kasvatamisest midagi teada. Petrose vanaema aga võttis vastsündinu enda juurde ja koos vanaisaga hakkasid nad teda kasvatama. Ema kolis maale elama ja keegi ei tea temast eriti midagi.
Petros on praegu 9-aastane. Selle aasta alguses otsustas Petros, et ta otsib üles oma päris isa. Ta oli isa nime ja elukoha teada saanud ning seejärel võttis ta ühel päeval kätte ja sõitis ise omapead isa juurde. Isegi vanavanemad ei teadnud sellest midagi. Isa elab paar-kolmkümmend kilomeetrit eemal maal. Isal aga oli juba uus naine ja uued lapsed, nii et isa ütles talle uuesti, et tal ei ole võimalik teda kasvatada. Petros oli isa juures kuni uue kooliaasta alguseni ja oli sunnitud linna tagasi minema. Vanavanemad ei suutnud meiega kuidagi kontakti leida ja nii läks Petrosriigikooli. Pärast tema vanavanematega ja Petrose endaga rääkimist otsustasin Petrose tagasi meie kooli võtta. Petros ütles, et haridus on väga oluline ning ta tahab oma elu elada nii, et ta saab ise hakkama ja suudab ka oma pere eest hoolitseda. Tema vanavanematele olime jälle kui taevane õnnistus.
ANNIKA